Vändra vallas Pärnjõe külas asuva Reinupi koduaia poolesajameetristel peenardel on õitsemas kaugelt üle saja päevaliilia, kümneid flokse, liiliaid ja muid haruldusi.
Pärnjõe päevaliiliate kollektsioon uhkeldab lopsaka õitejõega
24. juuli 2010, 10:37
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Mulle nii väga meeldib, kui kevadest sügiseni on mu ümber palju õisi,” sõnab Koidu Reinup, kes pole kade huvilistega oma kollektsiooni jagama. Isegi aiahuviliste ekskursioone on tema aeda sisse põiganud.
Mõne kuu eest voogas aias tulpide meri, siis puhkes õide 35 sirelisorti, kuid suurim valik on siiski päevaliiliaid, mida pererahvas on kogunud aastakümneid.
Reinup pakub päevaliilia sortide arvuks 160. Piinlikult korras peenarde vahel kõndides rikkalikult õitsvaid lilli tutvustades pillub ta lennult nende ingliskeelseid sordinimetusi. Harva võtab taskust appi märkmiku, kus kirjas, millal ja kust mingi sort ostetud.
Segadused tellimustega
Paraku ei saa lillekasvataja sõnutsi iga sordi nime siiski uskuda. Nimelt juhtub pahatihti, et tellitud päevaliilia ei vasta sordikirjeldusele.
“Vaatad kataloogist pilti, tellid, saad taime kätte, istutad, aga õied tulevad hoopis teistsugused. Sellega võib lausa hulluks minna,” ohkab Reinup. “Just ühe hea tuttava päevaliiliate kasvatajaga võrdlesime tellitud lillede välimust sordikirjeldusega. No nii mööda!”
Samuti on peenrale kõrvuti istutatud kaks eri sorti, aga nii õitelt kui muultki on taimed täpipealt samad. Võta nüüd kinni, kummal sordinimetus õige. “Mõnda sorti olen juba mitu korda ostnud, aga ikka pole õiget saanud,” tähendab perenaine.
Ehkki päevaliilia üks õis õitseb vaid päeva, puhkeb järgmisel juba uus ning ühel taimel jagub õisi isegi kuni kuuks ajaks.
Praegu on päevaliiliate kõige massilisem õitsemisaeg, aga kui eri õitseajaga sorte valida, võib õiteilu pikendada maist sügiseni.
Mida veel koguda?
Päevaliiliate sorte on aretatud kümneid tuhandeid, loomulikult ei jõua neist enamikku oma aeda tellida. Tuleb valik teha.
Viimasel ajal jahtis Reinup tumedaid õisi. “Nüüdseks on mul selliseid juba palju. Kohe ei oskagi öelda, mida juurde tahaks,” räägib ta. “Pole ju mõtet ühesuguseid tellida. Tervis ei lähe aastatega paremaks ja mõtlen, et ei tohiks uusi sorte üldse juurde võtta, aga see on puhas rõõm vaadata, kuidas uued sordid edenevad.”
Pealegi on päevaliiliate kasvatamine lihtne: neil on vähe haigusi, mulla suhtes nad valivad pole, armastavad päikselist kasvamiskohta. Suurim töö on rohimine.
Vaid topeltõieliste sortidega tasub Reinupi sõnutsi ettevaatlik olla, sest Eesti kliimas kipuvad paljud neist vinduma ja õied ei tule topelt.
Aed täis haruldusi
Teised suurimad õitsejad on praegu floksid. “Kui ma noorem olin, kippusid floksidele haigused kergesti kallale, aga nüüd on uuemad sordid haiguskindlamad ja neid on lihtne kasvatada,” jutustab Reinup.
Poolel hektaril laiutavas aias on suur hulk taimedest sellised, millele enamik hobiaednikest nime öelda ei oskaks. “Vene ajal oli bensiin odav, auto istumise all ja ise noored. Küll sai siis palju ringi sõidetud ja igalt poolt huvitavaid taimi toodud,” meenutab Reinup.
Ringkäiguga ühinenud peremees Ain Reinup muheleb esmalt – ega tal suurt midagi selle vastu ole, et lillede alla läheb iga aastaga aina rohkem peenramaad.
“Mul ju vähem tööd siis,” põhjendab põhiliselt pere köögivilja kasvatamise eest hoolt kandev mees. “Tegelikult on mul nende lillede seas mõni lemmik tekkinud, mida nüüd hommikuti vaatamas käin. Varem see mulle suurt huvi ei pakkunud, aga jah, lilled võivad tõeliselt huvitavad olla. Nii on.”