Metsa-Kiisa perenaine Helgi Salumets näib tema majataguse lille- ja köögiviljaaia järgi olevat inimene, kes nii kui hommikul silmad lahti saab, peenarde vahele maandub. Fuksiaroosad ja valged floksid annavad märku suvesüdamest, rühmiti kirendavad õiesilmad ja taamal rabarberid, lopsakate lehtede ja käevarrejämeduste vartega.
“Maapind on selline, et lihtsalt kasvab,” arvab Helgi kaksikõde Velli Saulep ja takseerib sibula-, tilli- ja hernepeenraid.
“Lapsed tulevad, hea on olla,” taandab Helgi kiidujuttu koduaia ilu kohta ja ütleb, et see on ju tavaline. Liiatigi kuivatab põud liivapõndakupealset muru ja iga taim, mis midagi otsa või alla kasvatama peab, vajab kastmist.
Kastna poolsaare kaunile loodusele ja mehest kõrgematele kadakatele lisavad põlis- ja suvekodude korras ümbrused kaunidust ning värvi. Metsa-Kiisast räägib külarahvas kui ühest kaunimast siinkandis.
Aianduse kõrval teine Kastna naisi tabanud hobi on käsitöö tegemine ja seltsielu elamine. Seda külas, kus ei ole enam kooli, rahvamaja, raamatukogu, kirikut, poodi, meiereid, kus mõisast on jäänud varemed ja e-riigi tase ehk interneti püsiühendus jõuab vaid mõnesse tallu.
Arstirohtu ostma, hambaid ravima või koduloomadele vajalikku salvi ostma veterinaarapteeki tuleb sõita maakonnakeskusesse Pärnusse, mis jääb külast poolesaja kilomeetri kaugusele.
Kohalikud uudised levivad kõige kiiremini suust suhu, kas või külaseltsi liikmete kokkusaamise järel olgu talgutel või arupidamistel. Tosin aastat on tegutsenud niisugune tore ühendus nagu Mõnusate Mooride Kastna Padjaklubi seltsing, mille liikmed teevad käsitööd ja peavad lugu rahvakalendri tähtpäevadest.