Kutseline kalur Kalle Leheste ütleb, et ega käbi kännust kaugele kuku. See tähendab, et tema vanaisa käis merest loomust nõudmas ja isa ka. Liu sadamasse on Sööni-Jakobi talu õuest 30 kilomeetrit, aga kui räimepüügihooaeg käes, pole see mingi vahemaa. Vanas mõistes brigaadis on neli meest ja püügile popsuvad paadid kolme-nelja kilomeetri kaugusele rannast.
„Kevadel sai plaan enne täis, kui kala meieni jõudis, kihnlased ja manijalased tõmbasid kala välja, oma võtta ei ole ju midagi – nii nagu meri annab, nii on.”
Heinakuul käib rannakaluri elu kuuri all, ahvenavõrgud on vaja üle vaadata ja roosiaias saab perenaine Milvi üksi hakkama, sest need kaunid lõhnavad lilled on tema hobi.
„Oi, see talv tegi roosidele palju kurja,” mainib perenaine oma lemmikute poole vaadates.
Peremees sätib sammud toa poole ja tuleb poole pätsi saiaga tagasi. See on maius tiigis elavatele kokredele, kes aplalt vees palasid püüdes omapärast pladinasarnast heli tekitavad.
„Ükskord oli võrgus 14kilone lõhe, aga liha oli tume nagu karul, ei kõlvanud kuskile,” seletab Sööni-Jakobi peremees ja kinnitab, et see ei ole kalamehejutt.