/nginx/o/2010/07/24/407261t1hec28.jpg)
Kurgipõllul kollastest õitest kandamit koguvad mesilased ei lase ennast segada rohelistes lehtedes sahistavatest kätepaaridest, sest kõigil on oma töö teha. Päike lõõskab ja poolsada meetrit pikal ja laial maalapil küürutajad pühivad laubalt higi ning longus lehed annavad märku, kui väga on vaja turgutavat taevakastet.
“Oleme alles algajad kurgikasvatajad, kuues aasta läheb,” ütleb Eha Sireli, Kääru talu perenaine. “Iga paari aasta tagant vahetame maad, et eelmine saaks puhata, kurgid külvame seemnest – see siin on “Dolomiit” – ja leping on meil Salvestiga.”
See tähendab, et nobenäpud peavad põllu iga päev kärmesti läbi käima, hapendamise mõõtu kurgid võrkkottidesse panema ja siis saagi 25 kilomeetri kaugusele Pootsi sõidutama. Talule lähemal kokkuostuautol peatust ei ole.
Käärut teatakse vallas kui mahepõllumajandusliku tootmisega tegelevat majapidamist, külas aga kui ainsat talu, kus veel nagu vanasti paari lehma peetakse. Piimast teeb perenaine kohupiima ja koorest võid, hapupiimaga saab aga palaval ajal janu kustutada või rahvustoitu kama teha.
Oaõiekirjud Keeli ja Kanni mäletsevad vilus ja peletavad sabaotsaga laisalt vehkides verejanulisi parme. Kukk kireb valjult, nagu oleks varahommiku keskpäevaga segi ajanud, ja kanad kaagutavad talle kooris järele.
“Puhas toit on põhimõte, ma ei ole ostu peale kindel, peame loomi, kasvatame köögivilja ja peame mesilasi,” räägib perenaine. “Iseennast peab vähemalt ära toitma, kui maal elad.”
Mesilastega tegeleb vanemate kodukohas talupidamist arendav peremees Ülo Sireli, kelle kohta külas teatakse, et ükskord toonud ta koju metsseapõrsa, kes suurest peast praeks tegemise asemel vabana jälle laande läks.
Taluõues sirutuvad üle aia vaatama jorjenitutid, andes märku, et seegi suvi kisub sügiseks.
“Minu enda kodu jääb Kastna kirikust kaheksa kilomeetrit, esimesed neli klassi käisin Kastnas koolis, siia tulin 1977,” räägib perenaine ja kiirustab tööjärjele.
/nginx/o/2016/02/01/4957067t1h411e.jpg)