Kastna kullafondi moodustavad tema inimesed ja loodus

Foto: Henn Soodla

Laupäeval, 24. juulil  koguneb Kastna rahvas kirikumõisa pidama külapäeva, millel pildis ja sõnas meenub kolhoosiaeg, selgub ülekülakoogi küpsetaja, saab imetleda naiste näputööd ja heldida üksteisenägemisest.

Elujõud ja tahe on nähtamatud niidid, mis hoiavad koos Tõstamaa valla 88 püsielanikuga Kastna küla rahvast.

Suviti mitmekordistub elanike arv, sest pärandkultuurimaastikul kauni Liivi lahe kaldal varjuvad kunsti- ja loomeinimesed, teadurid ja riigiametnikud. Vähesed neist näitavad ennast avalikult külapidudel ja mitte kõik ei sulandu kohalikku ellu nagu näitleja ja lavastaja Priit Pedajas või ajakirjanik ja teatrikriitik Margot Visnap.

Muuseumiplaan

Põliselanikud aga hoiavad tavasid ja tuginevad isiklikele meenutusele. Paljud ajast, mil nad Kastnas koolis käisid, rahvamajas filme näidati ja raamatuid laenutati.

MTÜ Kastna Külaselts on võtnud rahvamaja taastamise südameasjaks, kuigi see plaan näib väga sinisilmne ajal, kui raha kusagil üle ääre ei aja ja vanal hoonel on tervena ette näidata vaid esiisade ajal maha võetud palkidest välis- ja tellistest laotud vaheseinad, mõni pehkimata laetala ning teisele korrusele viiv puutrepp.

Aga kui on tahet, liiguvad mäedki paigast.

“Arengu kolhoosi lõpuni oli siin raamatukogu, 1970ndal viidi ära, kool kadus ka samal aastal ja rahvas hakkas ära minema,” räägib Kastnas sündinud ja kasvanud Helju Volgerad, vaadates koos külaelu eestvedaja Ida Karotamm ja külavanem Eerika Heindlaga üle akende ja katuseta rahvamaja ruume.

“See oli siin saal, seal oli lavatagune ruum … Nojah, tantsulöömine on kõige lihtsam variant,” kostab Helju Volgerad ja ütleb, et omal ajal oli ümbrus siin nii lage, et rahvamaja nagu kirik ja koolgi paistsid tee peale kätte.

Nüüd on suured puud vahepeale kasvanud, kirikumõisa hooned võsast välja raiutud ja ümbrus vikatiga niidetud. Külarahva tahtmise järgi peab siia saama koosolemise koha ja kodukandi muuseumi. Nii on kirjas Kastna piirkonna arengukavas (www.kastnaselts.ee) ja selle on seadnud eesmärgiks Kastna külaselts.

“See praht seal õues on meil kõik siit välja tassitud ja veel tuleb viia, enne kui remondiga saab edasi minna,” viitab külavanem pehkinud põrandalauahunnikule.

Tugev oma küla tunne

Tugev oma küla tunne 1228. aastast alguse saanud kohas on tunnetatav. Ühiselt on 1896. aastal ehitatud koolimaja aknaaukudesse veetud ette kiled, põrandad prahist puhtaks pühitud ja siin saavadki kohalikud kokku, kui ilm ei luba istuda kiriku teepoolses küljes platsil, mida ilmestavad toekad palkpingid ja -laud ja kus vanemate inimeste silme ette kerkib meenutus kooliaiast.

Peterburi kaupmehe Putõševi toetusega ehitatud ja 1904. aastal valmis saanud ning vahepeal unarusse jäänud apostliku õigeusu kirikut katab valla abiga pandud vettpidav katus.

“Risti saime humanitaarabist, et jääks ikka kirikus olemise tunne, aga põrand oli siin nii läbi, et matuste ajal vajus kirst ära,” seletab Helju Volgerad, lisades, et kruusa ja liiva on põrandale kandnud kohalikud ja kui teenistus toimub, pannakse pingid ja kuulatakse õpetaja juttu. Altaripoolses otsas ripub nagu kummuli puri alla rohekas lai kile, mis peab hoidma pehkinud laetükkide eest. Siinsamas jahedust hoidvate maakivimüüride vahel annavad täna Kastna teisel külapäeval kontserdi Marek Sadam ja Toomas Laur.

Kiriku kellamehe Augusti poeg Voldemar Langus, küla eakaim elanik, ütleb, et ta käis poisikesena isaga tornis kaasas. “Sealt ülevalt nägi kaugele, lagedaid põlde ja osalt mereni välja, nüüd on kõik täis kasvanud,” kostab ta.

Kirikumõis võtab talgutöö ja kohaliku omaalgatuse programmi kroonidega tasapisi ilmet. Arengukava järgi kujuneb sinna taas külakeskus, kuhu on põlvest põlve harjutud käima ja seltsielu elama.

“Kastna on aastal 2020 elujõuliste majapidamistega, stabiilse rahvaarvuga, turvalise ja avatud elukeskkonnaga sõbralik ning ühtehoidev külakogukond,” kirjutavad külaseltsi arengukava koostajad.

Töökoht kodutalus

Pärnust Kastnasse on poolsada kilomeetrit. Seepärast on sealt tülikas ja ajakulukas sõita linna tööle ja paljud on ise endale leiva lauale teenimise võimaluse leidnud. Suurim tööandja nii külas kui vallas on aga metsa hoolduse ja raskeveokite rendiga tegelev Taltsi talu, mis pererahva Ruth ja Aivar Vene käe all on kujunenud kauni ümbrusega maakoduks ja võitnud üleriigilise talumetsa majandamise konkursi.

Turismiga tegeleb OÜ Jalmar, suurim mahetootja, lihaveiste kasvataja on piirkonnas Tõstamaa vallavanema Toomas Rõhu Lahe talu. Selle majapidamise veiseid näeb mõisatagusel rannaniidul muruniiduki ja võsalõikaja tööd tegemas, kui tõusta näiteks vaatetorni.

Piirkonna külade ettevõtluse märksõna nii arengukava kui jutuajamiste ajel on väikeettevõtlus, sest kolhoositöö kadudes hakkas mitu peret köögivilja-, taime- ja loomakasvatajaks, mille suurim tulu on igapäevane puhas toit oma laual. Aga selle kõrval tehakse ahjupuid, remonditakse autosid, nikerdatakse rahvapille.

Külas, kus ei ole enam ühtegi poodi, mobiililevi on aukudega, digitelefoni asemel tuleb läbi ajada analoog- ja raadiotelefoniga nagu läinud sajandil.

Vaimustav loodus

Kastna külaelu ärgitaja Piret Volgerad arvab, et kindlasti peab nägema poolsaart tunamullu valla abiga ehitatud vaatetornist.

“Sealt paistavad kätte Manija ja Kihnu,” räägib teejuht. “Oleme kaks uut aastat seal tornis vastu võtnud ja vaadanud ümbruskonna ilutulestikke, kõige kauem lastakse rakette Kihnus.”

Võimas, poolesajal hektaril laiutav kadastik on ümbruskonda nagu tipitud, suvilateks ostetud taludeni viivad autoga sissesõidetud rööpad.

Poolsaare üks vaatamisväärsusi, 1938. aastal looduskaitse alla võetud Kapteni tammed, vaatetornist ei paista. Kolmest hiiust väärikaima vanuseks on arvatud 360 aastat. Siinsamas rannas on aga filmitud Aadu Hindi romaani “Tuuline rand” järgi 1971. aastal mängufilm, mille tarvis kohalikud meistrimehed ehitasid purjeka Kaugatoma.

  Laupäeval peetaval külapäeval jõuab sellest osavõtjateni Hansaprindis trükitud buklett “Kastna kant”, mis kajastab ajalugu ja vaatamisväärsusi ning väärtustab piirkonda sõnas ja pildis.