Üheks esimeseks paljudest huvidest sai mulle Eestis kasutusel olevate ees- ja perekonnanimede kogumine, millega alustasin üheksa-aastase koolipoisina. Olen selle hobiga tegelnud üle 60 aasta ja julgen meie nimekasutuse kohta arvamust avaldada.
Enam kui tõsine probleem
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Probleemiga on tegeldud eri tasanditel ja seda on püütud reguleerida isegi riiklikult, kuid siiani pole see erilisi tulemusi andnud. Meil pandavate eesnimede arv kasvab kiiresti, ulatudes nüüd juba tuhandetesse. Et 25 tähest moodustatud kombinatsioonide arv ulatub miljonitesse, on seni ära kulutatud vaid väga väike osa võimalustest.
Eesnimede leiutamise algatasid 19. sajandi ärkamisaegsed kalendritegijad, kes tõid armsale maarahvale sadu uusi eesnimesid. Tollal oli nende ettevõtmine põhjendatud, sest eestlased kasutasid põhiliselt saksa nimede mugandusi. Teiseks oli lastele pandavate nimede arv 19. sajandi lõpuni väga väike.
1893. aastal maha põlenud Tarvastu kiriku mälestusraamatusse kanti eesnimedega kõik kihelkonna inimesed, kes annetasid kiriku taastamiseks kas või viis kopikat. Selgub, et aastatel 1893-1900 oli Tarvastus kasutusel vaid 73 eesnime (38 meeste ja 35 naiste nime), sest uued nimed polnud veel rahva hulka jõudnud.
Täpsustan, et uute eesnimede väljamõtlemine läks hoogu kahe maailmasõja vahelistel aastatel, mil eestistati saksa- ja venepärased ees- ning perekonnanimed.
Öeldu illustreerimiseks tooksin valiku eesnimesid, mis nende panijaid naeruvääristavad. Mida arvata nende inimeste vaimsest tasemest, kes panid oma lastele nimeks Veranda, Maika, Marle, Sofa, Magus, Sekunda, Pantalon, Selka, Eine ning isegi Obed?
Mis näoga lähevad kooli Ikk Otu, Vaumola, Telehte, Kommu, Sukk, Komponist, Tont, Õlle või Ausleele?
Hoopis keeleoskamatud ja vaimselt piiratud olid papa-mamma, kes panid tütrekesele nimeks Greisi (crazy – hull, peast põrunud). Tekib küsimus, kuidas lasti perekonnaseisuametis tütrele selline nimi panna. Kas ametnikud polnud lugenud Lutsu “Kevadet”, kus köster ütleb Kiire vanematele, kes tahtsid pojale nimeks Kolumbus Krisostomus, et need nimed ei lähe mitte?
“Haritud” vanemad panevad oma lastele kirjanike (Tagore, Goethe, Alle, Liives) ja kohanimesid (Tunis, Etna, Stavanger, Paris, Amme jne). See näitab, et paljudele ei eksisteeri sellist kindlat mõistet nagu eesnimi.
Samal ajal leiame palju kirjaoskamatult moonutatud võõrapäraseid eesnimesid: Cerly (mehenimi), Ghätlin, Kätalin, Syrley, Praien, Gapril, Khgista. Ka nende puhul pole nimede registreerimisel vanemate tähelepanu nimesolkimisele juhitud.
Kaasinimeste rabamiseks lubatakse naeruväärsuseni moonutatud eesti eesnimesid, nagu Vampula, Dhiina, Dekko, Biida, Enida.
Omaette rühma moodustavad ilmselt Venemaale küüditatud, kelle nimed seal kirjaoskamatult ära soditi. Veel vanuigi kannavad need õnnetud nimesid Gilse, Ginge, Geino, Gelges, Jugan jne.
Kodumaal püüdsid Vene okupatsiooni ajal juhtivatele ametikohtadele pürgivad või sinna juba pääsenud seltsimehed anda oma lastele vene nimed. Eriti truualamlikud vanemad nimetasid lapsed suurte juhtide järgi Stalinaks, Leninaks, Nineliks (Lenin tagurpidi) või Marksiks.
Ei vedanud vaid Nõmme täitevkomitee esimehel Adalbert Ahvil, kes soovis tütrele panna nimeks Stalina. Ta kutsuti välja ja öeldi, et põhimõtteliselt arutleb ta küll õigesti, kuid nii üllas eesnimi ei sobi kokku tema perekonnanimega. Pangu mõni teine vene nimi.
1940.-1950. aastatel muutsid paljud meie karjeristid oma eesnime venepäraseks. Kui kirjutasin ennast ülikooli astudes Tõrvas majaraamatust välja, fikseerisin konkreetse näite ühe meie majas elanud Venemaa eestlase kohta. 1944. aastal Eestisse saabudes kirjutas ta ennast majaraamatusse Jaan Sturmina.
Neli aastat hiljem kandis ta samas nime Ivan Petrovitš Sturm ja 1950. aastal kirjutas ta oma nime vene keeles. Oma vennast Mihhailist, kes Ivan (Johannes) Käbini aegses partei keskkomitees tõusis põllumajandusosakonna juhatajaks, rääkis Jaan-Ivan Sturm esimestel aastatel kui oma vennast Mihklist.
Esitatud nimemoonutused ei ole väljanaermiseks ega nimepanijate naeruvääristamiseks. Tegemist on traagilise nähtusega, millele pole tähelepanu pööratud.
Ometi ohustab see probleem meie rahva identiteedi püsimist rohkem kui Eesti firmadele võõrapäraste ja kirjaoskamatute nimede panek. Siinkirjutaja arvates peavad perekonnaseisuametid lõpetama nimepaneku vabaturumajanduse põhimõttel ja hakkama kiiresti tegelikkuses rakendama nimede panekuks kehtestatud põhimõtteid. Võitlusse nimemoonutustega võiks kaasa tõmmata kodakondsus- ja migratsiooniameti töötajad ning probleemi tõstatada koolides, kus haridustase on selles osas hakanud langema.