Maavanem viskab Kaismal linnamured peast

Kalju Metsoja lööb kaasa Kaisma Võsateatri lavastustes, teatrit tehakse vana talukoha hoovil. Foto: Henn Soodla

Pärnu maavanem Andres Metsoja pääseb tööajal lapsepõlvekodusse Kaismal vaid mõne korra kuus, suvepuhkuse ajal püüab ta aga maal toimetada nii palju, kui võimalik.

Metsojade pere jagab oma aega Kaisma külas asuva kodumaja ja Kaisma järve ääres paikneva puhkeküla vahel. Puhkekülas on suvel tööd eriti palju ja maavanemal napib aega ning tahtmist jalad passiivseks puhkuseks seinale visata.

Kodu keset mõisapõlde

Andres Metsoja vanemad Kalju ja Valli kolisid Kaisma külla väikesesse “Mini-Priidu” projekti järgi ehitatud majja 30 aastat tagasi, kui Andres oli üheaastane. Endise mõisa põllumaadele ehitati nõukogude ajal terve tänav, sest kolhoosis oli töökäsi vaja.

“Seda kutsuti venekülaks, sest majad olid nii lähestikku,” räägib Valli. “Et ehitati põllule, oli ümberringi lage maa, alles nüüd hakkavad toona istutatud puud suureks saama, aga majad vajavad juba remonti.”

Kogu elu Kaismal velskriametit pidanud Valli mäletab, et 30 aastat tagasi jooksis koos väikese Andresega külas ringi 38 last, nüüd vaid 3-4, sest noori on vähe.

“Põllumajandusega tegeldakse tänapäeval vähe ja kohapeal pole tööd, eriti kõrgharidusega spetsialistidel,” tunnistab Andres. “Kaismalt käiakse tööl nii Pärnus kui Tallinnas, aga siis tuleb pika sõiduaja arvel lõivu maksta. Rõõmu teeb siiski, et mõni noor korrastab talukohta või suvekodu, vähemalt tühje lagunevaid maju Kaismal pole.”

Kalju ja Valli peavad end läbinisti maainimesteks ning linnakorteri mugavusi taga ei igatse. Andreski ei kujuta end ette linnas nädal aega passiivselt puhkamas ja lakke vaatamas.

“Mul hakkab tegevuseta ruttu igav,” tunnistab maavanem, kes lapsepõlvekodus parajasti akende piirdeliiste paika sätib. “Kes on maalt pärit, tahab vist ikka sinna tagasi. Elan Pärnus juba kolm aastat ja ega linnaski midagi viga ole – seal on sõbrad, talvel mõnus rahulik ja suvel melu –, aga vahepeal hakkab see suur suvine rahvaste liikumine tüütama, kui iga päev tuhanded inimesed su akende alt läbi käivad. Siin niidad rahulikult omaette, ritsikad laulavad ja hing puhkab.”

Pereettevõte annab hea kooli

Metsojade jutu järgi käib suvel nende pere põhiline töö ja tegevus Kaisma Suurjärve puhkealal, kuhu arvukalt turiste, suvepäevalisi ja muidu puhkajaid saabub.

Nõukogude ajal asus järve ääres kolhoosi puhkekoht, kus peeti kõikvõimalikke suvemänge ja veepidusid. Iseseisvusaja saabudes huvitus külarahvas pigem traktoritest ja põllumaadest, puhkeküla tahtjaid eriti polnud ja nii ostsid Metsojad selle 1994. aastal endale.

Muistse moega jahimaja ehitati 1936. aastal. Omaaegse talukoha palktare moodustab maja elutoa, ülejäänud osa ehitati hiljem juurde.

“Hoone oli päris hullus seisus,” meenutab Kalju vana jahimaja uksi avades. “Seisis kuus-seitse aastat katuseta, uksed-aknad eest ära, kõik oli minema veetud, mida vedada andis. Hakkasime siis vaikselt raha koguma ja otsast ehitama.”

Ettevõtjana sai puhkekülas oma kooli kätte maavanemgi: algul füüsilisest isikust ettevõtjana kunagise “Stardiabi” programmi toel, praegu osaühingus Kaisma Suurjärve Puhkeala europrogrammidest projektiraha taotledes.

Puhkekülas on ametis kogu pere: ema hoiab korda majades, isa õuealadel ja järve ümber, Andres tegeleb planeeringute ja paberimajandusega ning Andrese elukaaslane Birjo aitab klientidega suhelda.

Romantika rabade vahel

Jahimaja juurest jalutuskäigu kaugusel on Kaisma järve ääres puhkeala saunakompleks ja uus palktare, kus seltskond sakslasi parajasti Eestimaa suve naudib. Samas on võrkpalliplats, paadisild ja ujumistiik, ümber järve kulgeb rabamaastikul kuue kilomeetri pikkune matkarada. Väikeses vaatetornis on Kalju ja Andrese sõnutsi imeline võimalus nautida raba punaseks värvivaid päikesetõuse ja -loojanguid ning hea õnne korral tõtt vaadata põtradega.

Läheduses asub 250aastaste tammede vahel veel üks talukoht, kus suviti annab menukaid etendusi Kaisma Võsateater.

Edaspidi on puhkekülla plaanis ehitada majutushoone, väliköök ja renoveerida paadisild. Planeeringutega tegelev Andres imestab, kuidas inimesed kõikvõimalikest reeglite rägastikust ennast läbi suudavad murda.

“Oman kogemust planeeringute alal maavalitsuses ja arvan tõesti, et kohati pingutatakse bürokraatiaga üle,” tõdeb maavanem. “Järve ääres ehitamise teeb keeruliseks puhkeala asumine looduskaitsealal. Olen lapsest peale siin niitnud ja tean täpselt, kus mingi kaitsealune taim kasvab, aga ala piirid on kunagi paika pandud ja selle vastu ei saa. Minu meelest peaks lähtuma tervest talupojamõistusest, mitte jäikadest reeglitest.”

Puhkealal saab tasuta telkida ja eravalduse märke kusagil ees ei ole. Ometi vihastab nii isa kui poega, kui inimesed prii puhkamisvõimalust puutumatu looduse keskel kurjasti ära kasutavad otse järve autot pesema sõites või noortelt ilusatelt kaskedelt ajaviiteks tohtu maha rebides. Mõni puhkaja ei jaksa jalutada prügikonteinerini, kuigi neid on iga nurga peal, ja jätab paberid-pudelid sinna, kus need käest kukuvad.

“Mõne asutuse suvepäevadale tuleb kohale 300 inimest,” räägib Kalju. “Kujutage ette, mitu pudelit õlut igaüks ära joob ja mitu grillvorstikarpi maha jätab.”

Andres seletab muiates, et mõnigi puhkaja on üsna arusaamatu näoga maast prahti korjavat maavanemat vaatama jäänud: oleks nagu maavanem küll, aga miks siin ja prügi näpu vahel ...

Järveäärne on tervik

Peale puhkeala hoitakse korras järveäärset vallamaad, see on antud kasutada mittetulundusühingule Järvemaastik, mille juhatuse esimees on Andres Metsoja. Tänu ühingu kaudu saadud toetusele muretseti korralik murutraktor ja suplejad-puhkajad pääsevad nüüd järve äärde takjatihnikust läbi trügimata.

“Kaismat teatakse ju ikka järve järgi,” arvab Kalju Metsoja, kes on järveäärset ala kaheksa aastat tasu küsimata niitnud. “Kui me seda maad ei hooldaks, kes siia võsa ja parmude sisse puhkama tahaks tulla?”

“Kõik on tervik,” arvab Andres, kes – nagu isagi – Kaismal varem vallavanema ametit pidanud. “Ettevõtlusega tegeldes tahad, et kord oleks tervikuna majas, ja nii püüame siin järve ääres meeldivat keskkonda luua. Ühtpidi peab küll kaaluma ja mõtlema, et ettevõte vee peal püsiks, teistpidi teeme palju asju missioonitundest, mitte vaid kasule mõeldes. Eks oleme külas vahel oma tegemiste suhtes umbusku kogenud, aga inimesed ju näevad, et midagi ei tule niisama kätte.”

Maavanem leiab, et kõikjal propageeritav ettevõtluskeskkonna elavdamine ja noorte maale meelitamine on suuresti tühi loosung, sest elu koondub linnadesse kogu maailmas.

“Korras järveümbrus ja head puhkamisvõimalused on lisaväärtus, miks noored inimesed, kelle juured on siin, tulevad maale tagasi oma kodukohta korda tegema,” leiab Metsoja. “Kui seda enam pole, jäävad ühel hetkel talukohad tühjaks.”