U2, „Songs of Innocence“

Foto: PP

Uudis U2 järjekorras kolmeteistkümnenda stuudioalbumi „Songs of Innocence“ ilmumisest tuli nagu eriti äkiline välk taevast. Ilma eelneva reklaamita paisati plaat iTunesi keskkonna 500 miljonile kasutajale tasuta kuulamiseks, mis teeb sellest ühtlasi maailma seni suurima ulatusega albumiväljalaske.

U2 uue plaadi õnnetuseks olin ma vahetult enne albumi ilmumise uudist jõudnud kuulata nende kaheksakümnendatest pärit vinüüle ja praeguseks klassikaks saanud „Octoberi“ (1981) lugudele tolmulappi viibutades kaasa joriseda. U2 mehed on kahtlemata elavad legendid, kelle kritiseerimine võib tõsisema fänni jaoks paras pühaduseteotus olla, ent kelle „parim enne“ jääb kahjuks üsna mitme aasta taha.

Ärge saage minust valesti aru: kui tegu oleks mõne muu poprokki viljeleva bändiga, ei oleks „Songs of Innocence“ üldse paha saavutus; mingi gruuv ja küte on plaadil täitsa olemas. Kui kauamängiv mõni kord läbi kuulata, leiab sealt paar tummisemat pärlitki.