Vindi Volli: Tere tulemast, seened!

Vindi Volli. Foto: Pärnu Postimees

Öösel sirutasin kogemata käe pikaks, katsusin väga ettevaatlikult ja jõudsin järeldusele, et see, kes kõvasti norskab, ei saa küll kuidagimoodi Ärmiine olla. Mille peale tegin silma lahti ja veendusin lõplikult, et polnudki Ärmiine, kuna Ärmiine oli juba mitu tundi tagasi seenele läinud. Koos Leonoraga muidugi. Tulid vastu õhtut koju, korvid kuhjas seljas, hakkasid omast arust saaki puhastama.

Ma ei saa enam üldse aru – kapid on seeni täis, sahtlid on seeni täis, taskud on seeni täis, kõik on seeni täis, ei leia enam raamatu vahelt sokkegi üles. Aga mind kraanikausi ligi ei lasta, polevat ruumi. Ja avaldatakse arvamust, et ma olevat laisk, kuna ei viitsi ennast kratsida.

Eile võtsin südame rindu, ütlesin, et juba kasvavad seened seljas. Mille peale läksid väga kõhevile ja lasksid lõpuks ligi ja sain vähemalt kõrvad puhtaks küürida. Täielik hullu- ja vallamaja.