Pärnu suupillimehed salvestasid muusikat

Plaadiümbris. Foto: Erakogu

Õige pea saab Pärnu taas rahvusvahelise tähelepanu keskpunkti ja mitte juhuslikult. Meie linna tuntuim muusikuteühendus suupilliklubi Piccolo kutsub kokku järjekordse suupillimängijate festivali. Oodata on osavõtjaid paljudest riikidest ja toredaid lugusid imepärastel pillidel õige mitmes žanris.

1821. aastal ehitas noor, alles 16aastane saksa meister Friedrich Buschmann instrumendi, mille ehituse ja hääletekitamise põhimõtted on aluseks tänapäevastele pillidele. Buschmanni instrument sai niisiis prototüübiks hilisematele. Edasi arenes kõik kiiresti, kasvasid suupillide populaarsus, mänguoskus ja instrumenti täiustati tehniliselt. Tänapäeval on suupill üks enimvalmistatavaid muusikainstrumente.

Baierimaal on suupillil tore ja ilmekas lisanimi – Fotzenhobel ehk suuhöövel. Nagu ikka, heal lapsel mitu nime.

Värsked helikandjad

Eestisse jõudis suupill aastaid hiljem, aga ikka sakslaste kaudu. Pilli levik polnud nii tormiline kui saksa aladel, kuid populaarsus kasvas pikkamisi ja kindlalt.

Friedrich Buschmanni kui suupillide esiisa tegemistest möödus aega aga veel ligemale 170 aastat, kui just Pärnus võeti “suuhöövli” viimine rahva sekka tõsiselt käsile. 1996. aastal moodustatud suupilliklubi Piccolo kogus kokku kohalikud huvilised ja asus organiseerima, õpetama ja populariseerima suupillimängu. Klubi oli esimene omataoline Eestis, mille asutajaliikmeteks olid Felix Kark, Ilmar Tõnisson ja Jüri Vaikjärv.

Seda, kui kaugele, kõrgele ja emotsioone pakkuvaks on nende kolme mehe ettevõtmine muutunud, saame kuulda-näha juba reedel algaval Pärnu 9. suupillifestivalil “Baltic Nordic Harmonica”.

Vahepealsel ajal pole istutud, käed rüpes. Klubi ridadest kasvas 1998. aastal välja tehniliselt ja emotsionaalselt tugevate mängijatega Piccolo kvintett, mis koosseisus Ilmar Tõnisson, Feliks Kark, Andres Kokk, Andrus Haugas ja Elmar Trink on toonud Pärnule kuulsust paljudelt konkurssidelt.

Need toredad ja seda väikest omapärast, sisse-väljahingamisega töötavat instrumenti armastavad mängijad on välja andnud heliplaadigi.

Hiljuti ilmunud plaadi “Ilmar Tõnisson mängib suupillil” kohta võib öelda: jah, mängib hästi, emotsionaalselt, tehniliselt täiuslikult. Plaadile valitud paladega näitab maestro Tõnisson, et suupillil sobib esitada muusikat Bachist Valgreni.

Vallates täiuslikult suupilli mängutehnikat, kõlab mõni töötlus suupillile huvitavamalt kui algne seade.

Suurepärane on avalugu – aaria Bachi orkestrisüidist. Samuti oli ilus kuulata adagietto’t Georges Bizet’ teosest “Arleeslanna”. Ja hämmastav, kuidas sobib suupill “India külalislaulu” esitamiseks. Oleks Rimski-Korsakovil tol ajal olnud teada suupilli võimalused, kasutanuks ta seda.

Plaadi kahe viimase pala kohta arvan, et need võinuks olla jazz-muusika kaalukamate meeste omad, näiteks George Gershwinilt “Summertime’i”-laadne või Antonio Carlos Jobimi “Garota de Ipanema” bossanoova rütmiga pala. Mulle tundub nii.

Plaadi valmimisel osalenud solisti saatnud muusikud ja helireþissöör Madis Isand on teinud head tööd. Tulemus on maestro juubeli vääriline.

Suupillid on enamasti väikesed ja neid on hea kaasas kanda. Huvitav on teada, et nii Inglismaal kui Saksamaal on maha peetud foorumid suupilli osast Teises maailmasõjas.

Külalauludest džässini

On valmistatud muidugi suuremaid ja väga kalleid suupille. Levinumad pillid on siiski diatoonilised (kindla helistikuga), kromaatilised (pooltoonidega), akord- ja bass-suupillid.

Sellise mitmekesise instrumentaariumiga on varustatud meie tuntuim suupilliesindus kvintett Piccolo. Neist on põhjus rääkida, sest just 9. festivaliks andsid nad välja plaadi. Oma sisult ja þanrilt on see erinev Ilmar Tõnissoni plaadist, aga küllap nii oligi mõeldud. Kvinteti esituses saab kuulata ehedaid esitusi külalauludest tuntud dþässiteemadeni, suupillide saatel laulmist ja seda, kuidas haakuvad suupillidega tuuba, bandþo, buzuki ja kitarr.

Taas pean ütlema, et hästi haakuvad. Kui kuulata Leo Normeti lugu “Puhkus Viljandis”, oleks see nagu loodud suupillidele. Priima!

Väga hästi kõlavad palade “Santa Lucia”, “Läbi saju”, “Big band Dixieland” ja “Humoresk” seaded ja esitus on filigraanne. Kuulasin Miina Härma “Tuljakut” ja imestasin tihedate tempomuutuste üle, aga ei midagi hullu, pigem oli huvitav. Mida arvavad tantsijad, ei tea, kuid kvinteti versioon on kuulatav.

“Puujala Matsi laul” on see, mida Feliks Kark oskab. Mulle meenus tema mängitud kreeklane Zorbas, kes laulis Feliksi suu läbi natuke siia- ja sinnapoole, aga tulemus oli efektne. Nii peabki Puujala Mats laulma.

Elmar Tringi lauldud lauludest tõstan esile Feliks Kargi “Pärnu valsi”, mis on meeldivalt, mehiselt, ilutsemist vältivalt esitatud. Seda plaati on mõnus kuulata. Seaded on head, esitus korralik ja helimeeskond tasemel.

Kas on nii, et suupilliga paremini ei saagi? Vaevalt. Ütlen ühe lause Marcel Louiguy “Cherry Pink’i” kohta, sest tean hästi loo algvarianti, millel oli kolm osa. See oli mõeldud aeglase rumbana ning seetõttu oli kvinteti valitud tempo liiga kiire ning kadus meloodia romantika.