/nginx/o/2011/03/25/544976t1h95c1.jpg)
/nginx/o/2008/12/04/100680t1h7671.jpg)
Kunagine raudteevalitsuse villa Pika tänava ääres väärinuks paremat saatust. Tõenäoliselt paremat peremeestki, sest Pärnule võõrast ja mujal tegutsevat ärimeest põlenud ahervare ei loksuta. Oleme tondimajadega Pärnus hädas.
Juhtkiri: Hädas tondimajadega
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Miks asjad ei edene, on raske öelda. Kas on põhjuseks muinsuskaitse ülemäärane nõudlikkus, mis kohati kasvab üle norimiseks, või puudub ikkagi linnal selge pilt sellest, millisena soovitakse näha üht või teist tänavat või maa-ala?
Ent halvad peremehed pole mitte ainult eraisikud. Kuninga tänaval hääbub vaikselt maja, mis kunagi oli pastoraat ja kus tegutses Eliisabeti koguduse pastor Johann Rosenplänter (vastav tahvel tuleks piinlikkusest maha võtta). Tänava poolt ei saa arugi, kuid hoovi poolt on akendest näha, et sissevajunud vahelaega hoonet hoiavad koos Isa, Poeg ja Püha Vaim, kuid kauaks nende jõust ei piisa.
Rosenplänteri pastoraat kuulub riigile, ent see pole kõrt kõrrelegi risti pannud, et ajaloolist hoonet päästa. Kus on nüüd muinsuskaitse?
Vähemväärtuslikke, kuid kinnilöödud uste-akendega maju võib leida kesklinnas mujalgi. Selline pilt linnale au ei tee. Et ükskord peavad ilmad külmaks minema, on teatud eluviisi viljelejatel taas kiusatus ennast sellistesse hoonetesse smuugeldada ja seal põrandal lõket teha.
Ilmselt ei jää Pärnu Postimehel muud üle kui taas teha Pärnu tondimajadele ring peale. Pikema mäluga inimesed peaksid mäletama, milline sõda Leipzigi linna all käis kunagise Kungla kohviku pärast, mis kippus juba Rüütli tänavale laiali vajuma.
Kuskilt otsast peab ükskord ometi hakkama tondimajade probleemi linnas lahendama, need ei saa olla Pärnu linna visiitkaardiks.