Jäääär “Öö armastab sind”

Foto: PP

Jäääärt hakkasin fännama peaaegu kümmekond aastat tagasi, kui mu naabermajas suvitas üks toona tuntud Tartu korvpallur ja tema ketras pidevalt paari plaati. Läbi poikvel akna tuli midagi mahedat, venivat ja melanhoolset, nii erinevat vaibakloppimisest ja armuvalus kaeblemisest. Muretsesin endalegi Jäääärt ja avastasin, et ilmselt on toniseeriva rütmi kõrval neil sõnade roll suurem kui ükskõik kellel teisel eesti nii-öelda kerges muusikas.

Jäääär on jutustaja, umbes midagi sellist, nagu on Jaan Tätte lugulaulud või olid Helgi Erilaiu kesköötunnid.

Seepärast mõtlesin nende uut plaati “Öö armastab sind” kuulates kõigepealt, kuidas sobib selle ansambli looming näiteks pimedal ööl pikka teed sõitjale. Tühi tee, autotuled valgustavad lumiseid puid ja su CD-mängijast (mida paraku uutesse autodesse enam ei ehitata!) venib Teet Vellingu viisil ja Doris Kareva sõnadel “Öö armastab sind”. Nauding, millesse tahaks jäädagi.