/nginx/o/2009/02/02/126742t1h8e83.jpg)
Tänavune David Oistrahhi festival on läbi saanud. See tore ja traditsiooniline muusikapidu kulmineerus tõeliselt hõrgutavate elamustega sündmusest osasaajaile.
Muusikajäljed Läänemere kaldal on sügavad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Juba esimestest taktidest oli kontserdikülastajail selge, et tegu on meie ajastu ühe suurmeistri loominguga. Avateost, “Adagietto’t” inglissarvele ja keelpilliorkestrile, juhatas helilooja ise, nagu ka kontserdil viimasena kõlanud “Agnus Dei’d” tema “Poola reekviemist”.
Krzysztof Penderecki on oma ajastu tõenäolisel kõige rohkemate auhindadega pärjatud helilooja, Eesti muusika- ja teatriakadeemia audoktor kaaluka panuse eest maailmamuusikasse ning teenete ja mõju eest Eesti muusikakultuuri arengulegi. Just see on põhjus, miks David Oistrahhi festivali tänavune lõppkontsert kandis pealkirja “Krzysztof Penderecki – jäljed Läänemere kaldal”.
Märgilise tähendusega
Penderecki on öelnud: “Puud – see on oluline ja tähenduslik motiiv minu elus ja minu muusikas. Puud kui looduse sümbolid ja esindajad õpetavad meile väärtusi ja olemise mõtte mõistmist. Vaadakem neid. Nad on kui saladuslik ja läbitungimatu looduse raamat. Kaheti juurdunud: maasse ja taevasse. End puude helisse sisse kuulata ja mõista nende saatust – see on kui alustaks teemat fuugas või sümfoonias. Rohkem puid, olgu meil rohkem puid ...”
Oboe ja inglissarve solist Peteris Endzelis on Läti rahvusooperi sümfooniaorkestri oboerühma kontsertmeister. Kõrgtasemega oboemängijaid on Eestis harva kuulda. Meie Kalev Kuljus on kindlasti üks neist.
Liepaja sümfooniaorkestri keelpillikoosseisu ja eesti dirigendi Tõnu Kaljuste koostöö oli perfektne. Ka läti löökpillimängijad samast orkestrist näitasid head taset Penderecki 1958. aastal loodud “Taaveti lauludes”, rääkimata segakoor Latvija järjekordsest tippesinemisest.
Allar Kaasiku, festivali korraldaja, Penderecki soolotšellole loodud “Capriccio per Siegfid Palmi” esitus oli maailmataseme võrdlusskaalal sulnis. Veljo Tormise “Pilv üle kuu” oli esiettekandes tšello ja keelpilliorkestri variandis. Originaalteos on loodud sopranile ja segakoorile, loodud Eesti filharmoonia kammerkoorile ja solist Kaia Urbile. Originaal on ikkagi seadest parem. Seda kinnitab teose autor.
Krzysztof Penderecki nimi on 20. sajandi muusikaloos kaheldamatult märgilise tähendusega.
Kui Johann Sebastian Bachi on nimetatud barokiajastu romantikuks, on Penderecki avangardismi puhul samas staatuses.
Hukkunute mälestuseks
Läti helilooja Arturs Maskatsi “Lacrimosa” koorile, orelile ja keelpillidele (solist Ines Maidre) on pühendatud Estonia hukule, väga karmilt, kuid samal ajal kaunilt seostus see festivali põhiteemaga.
Penderecki on suure osa oma teostest loonud ebaõiglaselt hukkunute mälestuseks. “Threnos” 52 keelpillile on pühendatud Hiroshima aatomipommi ohvritele, klaverikontsert “Resurrection” 11. septembril 2001 New Yorgi terrorirünnakus hukkunutele. Need pühendused pole üksnes laused tema partituuridel, vaid kuulajatele muusika kaudu hästi tajutavad.
Tähenduslikku alatooni omab ka “Poola reekviem”, mille üks osa, “Lacrimosa”, on pühendatud vabadusvõitleja Lech Walesale. Jäljed Läänemere kaldal on muusikalised ja püsiväärtuslikud.