Odaviskaja Liina Laasma, te naasite teisipäeval Kanadast Monctonist, kus olite küll teoreetiliselt üks võimalikke medalitahtjaid, kuid saite kuni 20aastaste kergejõustiklaste MM-võistlustel odaviskes 48.22ga loodetust ilmselt kehvema 14. koha. Kuidas oma võistlemist kommenteerite?
Suhteliselt halvasti läks. Proovikatsetel maandus oda 50 meetri taga, kvalifikatsioonis jäi põhivõistlusele pääsemisest 40 sentimeetrit puudu.
Finaalis võideti kuld ja hõbe 56 meetriga, pronks 54meetrise viskega. Minu isiklik tippmark on 54.08, ma olin hea koha võitmiseks võimeline.
Mis siis juhtus?
Mind segasid korraga kaks vigastust, üks abaluu all ja teine kubemelihases. Enne võistlust lasin endale valu leevendamiseks massaaži teha ja olin seetõttu viskama minnes lihastest täiesti pehme.
Kanadasse reisimisele kulus tublisti energiat, kuus tundi ajavahet mõjus, seepärast tundsin end võistlema minnes väsinuna. Kõigi faktorite kokkulangemine niisuguse resultaadi tõigi.
Kas närvid olid ka tiitlivõistlustel püsti?
Otseselt mitte, käisin ju mullu noorte MMil ja suutsin nüüd võistlust pingevabamalt võtta. Aga eks alateadvuses ikka veidi närveerisin. Teisiti ju sporti teha ei saagi, väike adrenaliin peabki olema.
Mida nüüd edasi teete?
Puhkan ja külastan arste. Trenni teha ei saa ega võigi lähiajal, sest vigastusi ei tohi süvendada. Vaja on end terveks ravida, sest mul ju terve sportlaskarjäär veel ees.
Järgmist võistlust te seega planeerida ei oska?
Oskan ikka. BIG Kuldliiga ja Jõu meistrivõistlused jätan vahele, arvatavasti viskan järgmine kord oda 25. augustil Rukkilillemängudel.
Väga kõvu konkurente mul Rukkilillemängudel olla ei tohiks, seepärast tahaks seal võitmise asemel pigem heale tulemusele keskenduda.