Peeter Järvelaid: Kui paavst on sakslane ...

Peeter Järvelaid. Foto: ANTS LIIGUS/PRNPM/EMF

Veel mõni aastakümme tagasi armastasime öelda, kui midagi viltu vedas, et jumal on lätlane. Möödunud sajandi teisel poolel said poolakad lõpuks täitunuks lugeda ühe oma suure unistuse: paavst Johannes Paulus II (1920-2005, ametis 1978-2005) oli poolakas.

Meie ei osanud ilmselt hinnata seda olukorda, kui Vene õigeusu kiriku peaks oli Eestist pärit Aleksius II (Aleksei Rüdiger 1929-2008). Praegu peaksid sakslastest katoliiklased olema väga uhked, et paavst Benedictus XVI (Joseph Alois Ratzinger, 1927) on rahvuselt sakslane. Kuid paraku pole paavstil oma risti kanda kerge.

Esimene probleem paistab olevat, et meedia tahab Benedictus XVI võrrelda tema eelkäijaga. Kuigi praegune paavst on kasvult pikem kui tema eelkäija, näib, et ta rüü on numbrijagu suur.

Maailm on hakanud enam tähelepanu pöörama laste õiguste kaitsele ja laste seksuaalse arengu kaitsele. Sel foonil on üha enam avalikkuseni jõudnud kaebusi katoliku kiriku ja sellega seotud koolides toimunud laste väärkohtlemise kohta. Üha rohkem võtavad laste väärkohtlemise juhtumid ruumi Saksa meedias.

Kindlasti pole paavstile lohutuseks, et Saksamaal on laste kuritarvitamist ja väärkohtlemist avalikuks tulnud ka luterlaste juhitud koolides. Paavstile on ilmselt eriti valus, et skandaalidesse on tõmmatud Baieri katoliku kirik, kus üheks kaasvastutajaks tahetakse teha paavsti lihane vend Georg Ratzinger (1924), kes oli aastaid Saksamaa ühe kuulsama kiriku poistekoori peadirigent ja keda meedia süüdistab, et ta oli teadlik kirikukoori kasvandike seksuaalsest väärkohtlemisest ning füüsilisest ja vaimsest vägivallast kasvandike kallal.

Erinevalt eelkäijast on pikka aega katoliku kiriku halliks õpetatud kardinaliks olnud paavst üpris abitu selliste ühiskonnale väga valusate küsimuste praktilisel lahendamisel. Ka paistab tal vähemalt meedia loodud pildi alusel puuduvat oma eelkäijaga võrreldav empaatia kannatanutega ühist keelt leida.

Piiskoppide konverents Saksamaal püüab ühiskonnale olukorda kuidagi lahendada, aga nende sammud ühiskonna kui tervikuga suhtlemiseks paistavad olevat jäänud varasemasse aega, kui mitte varasematesse sajanditesse. Ometi on Saksamaa katoliiklastele paavst mees, kes on pandud kogu maailma, ja mitte ainult katoliiklaste jaoks väga nähtavale positsioonile.

Meedia toob meile koju, et paavst ei taha enam palju kõndida, vaid laseb vedada end rahva ette autoga, nagu veeti elu lõpuperioodil juba raskest haigusest vaevatud eelmist paavsti. Katoliiklasi paneb see asjaolu mõtlema, sest mured on tõsiusklikel suured.

Keerulised mured katoliku kirikus on seadnud paavsti meedia ees keerulisse seisu, kus ta on juba pidanud tunnistama, et tegelikult tahaks olla enam pühakirja uuriv teadlane kui maailma ühe suurima usuorganisatsiooni juht.

Kui paavst ei suuda katoliku kiriku ees seisvaid keerukaid probleeme rahuldavalt lahendada ja loodab, nagu osa poliitikuid Saksamaal Helmut Kohli ajal, et ehk lähevad keerukad probleemid ise mööda, võib see viia pika ajalooga usuorganisatsioonis suuremate muudatusteni. Millised need muutused täpsemalt võiksid olla, sellele esialgu ei viidata.