Mõttele, et Eesti on suuresti ametnike riik, viib see, et eraettevõttest saab inimese tänavale saata peaaegu tühjade kätega (ühe kuu palk), samal ajal kui ametnikule hüvitatakse kümne kuu palk. Ükskõik, milliseid põhjendusi ka ei toodaks, on kümnekordne vahe ebaõiglane ja põhjendamatu. Asendamatuid ametnikke pole olemas.
Kümne kuu palga hüvitiseks saamiseks on vaja olla ametnikuna töötanud üle kümne aasta. Erasektoris pole 20, 30 või 40 aastat tööandja hüvanguks küürutamine mingi näitaja. Veelgi enam ajas verd paksuks läinud aastal kiiresti vastu võetud ja jõustatud uus töölepinguseadus. Tõsi, see võimaldab tööandjal lahti saada luuseritest, kuid teisedki töötajad pole koondamise eest paremini tagatistega kaitstud.
Seega oli üsna loomulik, et võimulolijad lubasid kähku kokku panna uue avaliku teenistuse seaduse, mis tõmmanuks ametnike koondamishüvitised tavakodanike tasemele.
Eelnõu saigi valmis ja toppas riigikogu põhiseaduskomisjonis. Olevat veel vaja tööd teha. Ametnikkond on teadupoolest surematu, riigid tulevad ja lähevad, aga pabereid lappav ametnik jääb. Ilmselt ei saa uuest avaliku teenistuse seadusest enne kevadisi valimisi asja. Hullem veel, kui sellest üksikuid klausleid põhimõttel “parem pool muna kui tühi koor” üritatakse seadusteks muuta.
Veelgi kummalisem on jutt, et Eestis puudub üldrahvalik kokkulepe, mis on avalik teenistus. Arusaama ei ole, aga 15 aastat kehtinud seadus siiski on? Tule taevas appi!
Nii on ametnikkond masu aja üsna rahulikult ja söönult üle elanud. Samal ajal pidid ülejäänud rihma pingutama ja vaatama, kuidas kärbetesajus hing sees ja riik alles hoida.