Elujooksjad otsisid saartel iseennast

Kristjan Puusild. Foto: Erakogu

Mullu ümber Eesti jooksmisega meedia suurt tähelepanu äratanud Kristjan Puusild jätkab hingelähedast rida ehk jooksu vaimse poole rõhutamist ja jooksu kaudu iseenda leidmise võimaluse propageerimist.

Puusild, keda osa pärnakaid tundis enne mullust elujooksuks nimetatud Eesti-ringi pigem Pärnu meeskonna korvpallurina, kes on aga kirjutanud jooksu filosoofiast koguni oma magistritöö, alustas tänavu suvel vaimse jooksu laagrite korraldamisega.

“Nende mõte oli aidata osalejatel jooksu kaudu iseennast leida, avastada loodust, leida tasakaalu inimese ja looduse vahel,” rääkis Kristjan Puusild. “2.-11. juulil olime Hiiumaal ja Vormsil, 12.-21. juulil Saaremaal ja Muhus. Kummaski laagris oli 20 inimese ümber, esimene laager oli algajaile ja teine neile, kel suurem jooksukogemus.”

Laagris osalejate vanus varieerus korraldaja sõnul 18 ja 65 eluaasta vahel, neli osalejat Puusilla laagrites – Maibritt Kuuskmäe, Laura Toomesoo, Riho Kõiv ja Anni Viik – olid Pärnumaalt.

Laagrilised avavad end blogides

Sellest, et jooksulaager nii elamusi kui pingutusi pakkus ja mõtlema pani, annavad aimu väljavõtted Maibritt Kuuskmäe blogist.

“Hommikujooks toimus ümber Käina, hommikusöögile järgnes loeng.”

“Lõunasöögi, puhkuse, loengu ja vestlusringi järel läksime päeva raskele jooksule, mis tähendas 250meetriseid staadioniringe lõõskava päikese käes. Jooksukogemus on iga kord nii looduse kui raja mõttes erinev. Minu saak oli seekord 29 ringi.”

“Leidsin oma tempo, oma jooksu mõtte. Õppisin, et võistlusemotsioon on rusuv, ärapanemine hukutav.”

Nii kirjutas Maibritt Kuuskmäe.

Jooksmise, suhtlemise ja tavainimesele ehk mõistetamatute shindo- ning muude tehnikatega tegelemise kõrval käisid laagrilised paljudel ekskursioonidel ning kohtusid põnevate inimestega. Nii käidi Rudolf Tobiase majamuuseumis, Kassari muuseumis, Orjaku linnuvaatlustornis ja mujal, Vilsandil kohtuti Jaan Tättega.

“Külalised kutsusime sellised, kellelt oleks ka üht-teist õppida,” rõhutas Puusild. “Iga päev olid meil veel loengud, õpitoad, vestlused, diskussioonid. Tegime Eesti saari avastades matku. Ja iga päev olid meil hommikused ning õhtused jooksud.”

Iga jooks kavandati erinev nii pikkuselt kui miljöölt, sest joosti nii rannas, metsas kui maanteel. Erinevad olid ka jooksude ülesanded ja eesmärgid.

“Kumbki laager lõppes pika jooksuga, mis võttis kokku kõik selle, millega tegeldud,” rääkis Puusild. “Vormsil algajate laagris oli see lõpujooks 18 kilomeetrit pikk, Muhus kogenumate laagris koguni 28kilomeetrine. Päris paljudele olid need väga pikad maad, senisest isiklikust tippmargist ehk koguni kaks korda pikemad, aga kõik said edukalt hakkama ja olid endaga rahul.”

Puusilla plaan korraldada neid laagreid koos abiliste ehk assistentidega päris hästi ei õnnestunud, sest abilised lihtsalt ei saanud tulla, aga see-eest läks vägagi hästi täkke mõte teha laagrid kommuuni korras ja hästi taskukohased.

“Süüa tegime ise, ööbisime koolimajades või telkides, ja nii saime paljude majutus- ja toitlustustoetajate abiga hakkama osavõtjarahaga vaid 450 krooni kümne päeva eest,” kinnitas Puusild.

Eesti võiks olla vaimse jooksu keskus

Esimesed laagrid tehtud, kooliraha ja kogemus saadud, peab Kristjan Puusild juba edasisi plaane.

“Tahan selliseid laagreid veel ja veel teha ning jõuda selleni, et minu laagris osalenuist saaksid uute jooksulaagrite korraldajaid,” rääkis Puusild. “Laiemas-kaugemas plaanis võiks Eestist saada vaimse jooksu rahvusvaheline keskus.”