Euro võimalikke plusse on hurraaga reklaamitud, samal ajal pole keegi välja arvutanud kärbete ja majanduskriisi hinda ning kulusid. Külm dušš tabas meid paari nädala eest, kui päev pärast euro-ootuse teadasaamist paljastas statistikaamet töötuse rekordilise taseme – 20 protsenti. Täitsime küll Maastrichti kriteeriumid, kuid oleme esirinnas töötute koguhulga ja pikaajaliste, enam kui aasta tööta olnud inimeste poolest.
Äärepealt oleks meil õnnestunud napsata majanduslanguses Euroopa rekord. Kõige selle kõrval on hirmuäratav lugeda, et rahandusminister tahtvat koolilõunat ja lastetoetusi kärpida ning selle arvelt eelarvet täita.
Sotsiaalsüsteemi peab muutma
Just selliselt kõlas arenenud tööstusriike ühendava majanduskoostöö ja arengu organisatsiooni OECD tänavuse raporti põhisõnum. Eesti sotsiaalprogrammide põhjalikus analüüsis tõid väliseksperdid välja, et toetusteks eraldatakse Eestis liiga vähe raha. Organisatsiooni majandusekspert toonitas, et kui teistel OECD riikidel on sotsiaalkulutuste osakaal keskmiselt 20 protsenti sisemajanduse kogutoodangust (SKP), Euroopa Liidu liikmesriikides 27 protsenti, siis Eestil on see näitaja vaid 12 protsenti. Sellest vähem kulutasid toetusteks vaid Mehhiko ja Korea.
“Eestit ähvardab väga suur vaesusrisk,” sõnas OECD tööhõive, töösuhete ja sotsiaalküsimuste komitee direktor John Martin. Eriti suures ohus on tema sõnul töötud, kelle hulgaga Eesti lausa “hiilgavat”. Ja tuhandekroonine töötutoetus olevat lubamatult väike. Seda enam, et sellest vähesestki jäävad paljud ilma.
Samuti soovitati Eestile pikendada töötu abiraha maksmise perioodi. John Martin hoiatas välisministeeriumi pressikonverentsil, et tööpuuduse langemiseks majanduskriisi eelse staadiumini võib Eestil kuluda kuni kümme aastat. Suurim väljakutse meie riigile peaks praegu olema see, kuidas hoida ära tööpuuduse jätkuvat kasvu, samuti uute töökohtade loomine.
Alandada vanemahüvitise ülempiiri
Samas heidetakse meile ette, et Eestis jaotub riigipoolne abi rikkamate ja vaesemate ühiskonnarühmade vahel ebavõrdselt. 39 protsenti kõigist sotsiaalsetest toetustest ning koguni 59 protsenti pere- ja vanematoetustest läheb viiele kõige rikkamale inimeste grupile.
Ülevaade toob välja, et kuigi vanemapalgal on olnud suur mõju sündimusele, on vale, et need toetused ei ole suunatud vaestele ja on läinud ligi 60 protsendi osas elanikkonna kõige jõukamale kihile, samal ajal kui suurem osa lapsi kasvab just viies vaesemas grupis. Nii soovitaski raport vähendada vanemahüvitise maksimumpiiri.
“Praegu, kui jagatavat raha on vähe, tuleks ümberjagamise süsteemi muuta”, leiab OECD oma kogemustele tuginedes. Võime vaid ette kujutada, kui väike oleks Eestis sotsiaaltoetustele minev summa, kui vanemahüvitisi ei oleks. Töötute kõrval tõid väliseksperdid teise kõrge vaesusriskiga inimgrupina välja pensionärid.
Pensionides liiga suured käärid
Nimelt 61 protsenti kõrge vaesusriskiga töötute kõrval elab meil kõrges vaesusriskis 43 protsenti pensionäre. Nii on meil järjest suurenemas lõhe miinimumpensioni ja kõrgemat pensioni saavate inimeste vahel. OECD raport soovitab tõsta miinimumpensione ja esimese samba pensionide kindlaksmääratud osa, samal ajal langetada kõige kõrgemaid pensione.
Tegelikult pole need teadasaamised meile uudis. Alles hiljuti hoiatas maailma tervishoiuorganisatsioon (WHO), et Eesti tervishoiu rahastamissüsteemi kokkukukkumiseni on jäänud kümme aastat. Meie patsiendi omaosalus teenuse tasumise eest on Euroopa kõrgemaid. Arstirohud pea kõige kallimad.
Eksperte lausa üllatas see, kui palju peavad pensionärid ravimite eest välja käima, samuti see, et hambaravi peab tööeas patsient kõik ise kinni maksma.
Praxise analüüs tõi aga välja lubamatult kõrged hooldus- ja taastusravi hinnad ja aina pikenevad ravijärjekorrad. Eurostati järeldustest loeme, et Eesti kulutab nii riigi kui eraraha tervisele Euroopa Liidus kõige vähem. Samuti seda, et eestlaste madal oodatav eluiga on seotud just madalate tervishoiukulutuste tasemega.
Milleks töötutele euro?
Ent siiani on paistnud, et kõik välisekspertide hoiatused ja soovitused on olnud vaid kurtidele kõrvadele. Vaatamata korduvatele arupärimistele, pole me sotsiaalminister Hanno Pevkurilt rahuldavaid vastuseid saanud. Pigem vaid kõneosavaid kiidulaule.
Kõige selle taustal ähvardab meid rahandusminister Jürgen Ligi uue, 3,6miljardilise kärpekavaga. Peaminister Andrus Ansip räägib aga sellest, et kaitsekulutuste summat tuleb suurendada ja NATO-le antud lubadused täita. See tähendab kulude viimist kahele protsendile sisemajanduse koguproduktist praeguse 1,86 asemel. Pealegi peame eurotänuks Kreeka abistamiseks hiigelsummad välja käima.
Ent milleks töötutele ja vaestele euro, kui palka ei saa ja kõht on tühi? Võib ka nii küsida.