Egon Elstein: Meri tuleks tegevuste vahel ära jagada

Egon Elsteini arvates peab Pärnu õppima mereturismist kasu lõikama. Foto: Henn Soodla

Pärnu jahtklubi kommodoor Egon Elstein on edukas ettevõtja, hotelli Strand ainuomanik, kes oli nõus kõnelema üht-teist oma hotellist, aga jutuajamise raskus kandus siiski Pärnu jahtklubile ja jahisadamaga seotud asjadele.

Peaasjalikult purjetajate ja Pärnu linna kutseliste kalurite vahelisele vägikaikaveole kalastamisõiguse üle rannahoone ja Rannahotelli esises madalas rannikumeres, mis ühest küljest on kalurite ajalooliselt väljakujunenud õigus, teisalt tahavad purjesportlased ohutut vett, millel nõuetekohaselt treenida ja võistelda.

Olete valitud Pärnu jahtklubi kommodooriks nüüd juba teiseks perioodiks, kuid oma igapäevast tööd teete hotelli Strand ainuomanikuna. Praeguse Strandi hoone kuulus NSV Liidu ajal APNile, mis oli ametlikult küll uudisteagentuur, kuid üldiselt teati, et organisatsioon on ühtlasi välisriikides tegutsevate nõukogude spioonide kattevari. Kas olete majast kõik lutikad üles leidnud ja kokku korjanud?

Kui mina siia tulin, oli esimene rentnik-ettevõte siin juba viis aastat tegutsenud, nii et kui midagi oli korjata, oli see minu ajaks juba tehtud. Me ise oleme siin hiljem samuti palju ümber ehitanud ja vanu seinu maha lammutanud … Kui siin midagi oligi, on “lutikad” muu ehitusprahiga majast välja pühitud.

Kahju, leidnuks mõne, oleksime need uhkelt klaasi taga alles hoidnud ja vaatamiseks välja pannud.

Huvitav asi, mille ma majast leidsin, oli vene ajast jäänud papist makett, mis kujutas tollast APNi pansionaati koos kavandatavate juurdeehitustega. Ühele poole pidi tulema tänapäeva mõistes spaa-tüüpi tiib koos täismõõtmetes ujula, massaaži ja muude protseduuriruumidega ning teise majaotsa pidi ehitatama Žiguli teenindustöökoda, et Moskva ajakirjanikel või poliitikutel – ükskõik, kuidas neid nimetada – oleks koht, kus lasta oma autod korda teha.

Maja oli ehitatud ebamajanduslikult ja äärmiselt raiskavalt. Strandi vanas hoones oli 6000 ruutmeetri põrandapinna juures ainult 60 numbrituba. Nüüd on numbritube kolm korda rohkem, aga põrandapind pole isegi mitte kahekordistunud.

Seejuures oleme laiendanud tunduvalt oma konverentsikeskust, ehitanud uue ööklubi, spaa- ja ilukeskuse ning põrgukultusest inspireeritud sisekujundusega peoruumi koos 18 minigolfirajaga.

Nüüd on Strand minu arvates juba päris ratsionaalselt ülesehitatud kompleks, kus kütmist nõudvaid kasutuid ruume enam polegi.

Räägime nüüd teie kui Pärnu jahtklubi kommodooriga. Sugugi mitte kõigile ei ole jahtklubi ja jahisadama tegevuse viimaste aastate laienemine meeltmööda. Näiteks Pärnu linna kutselistele rannakaluritele. Kas neil on õigus, kui nad süüdistavad jahtklubi juhtkonda ja jahisportlasi kavas rannakalurid Pärnu lahest välja ajada?

Lahte kalavõrke panevate kutseliste kalurite ja jahisportlaste vaheline vaidlus purjetamisala pärast on õige vana, kuid viimasel aastal on see tõesti uut hoogu saanud.

Selline väide, et purjetajad tahavad rannakalurid merelt välja süüa, pole muidugi õige. Meie soov on leppida kokku, kuhu võib panna võrke ja kuhu mitte, kusjuures seda on vaja mitte ainult Pärnu jahtklubi purjetajatele, vaid siin on jutt ka teistest veespordialadest, nagu näiteks surfamine, jetisõit.

Ma ei ole näinud ühtegi teist avalikku turismiranda, kus ei pakutaks puhkajatele veepealseid tegevusi. Pärnus on see peaaegu võimatu.

Esmajoones jäävad kalavõrgud ette noorpurjetajatele, kelle paatidel ei ole mootoreid, et kaugemale merele võrguvabasse vette sõita ja seal purjetada. Ainuke loogiline koht purjepaatidega võistlemiseks on kohe, kui muulide vahelt välja saadakse, siinsamas ranna lähedal lahe peal.

Kui kaugele te rannakalurite võrgud siit muulide juurest lükata tahate, kus need teile kõige rohkem ette jäävad?

Vasakpoolsest muulist kuni Side tänava pikenduseni ja kaldast võiks püüniste keeluala olla ligikaudu kaks meremiili. Sellest aitaks, et purjevõistlusi pidada ja noorsportlasi senisest mugavamalt treenida. Me ei arva, et see keeld peaks olema aastaringne, vaid maist oktoobrini võiks muulidest Side tänava pikenduseni rannameri sportlaste päralt olla.

Praegu pigistab Pärnu kaubasadama kapten Riho Prints purjetaja ja jahtklubi liikmena vahel silma kinni, kui meie võistlusala ulatub laevateele. Aga seda saab juhtuda mõistagi ainult siis, kui sadamakapten teab, et sel ajal, kui purjesportlased on vee peal, suuri laevu laubasadamasse tulemas või siit lahkumas ei ole.

Kui sadamakapteniks peaks tulema mees, kes meid ei mõista ja laevatee kategooriliselt võistlusteks sulgeb ning teisel pool on jälle kalameeste võrgud, polegi meil enam kuskil noori treenida ja võistlusi korraldada.

Purjesporditreenerid ei saa võistlusdistantse päris meelevaldselt oludele kohandada, sest võistluspurjetamine on olümpiaala ja siin on võistlusdistantsi märkide paigutus ja vahemaad ette antud, neist tuleb kinni pidada.

Kalurid ütlevad, et neile on merelkäimine töö, mis on tõsi. Aga kalurid ütlevad ka, et meile, purjetajatele, on see kõik hobi, mis jälle ei ole tõsi. Oluline on mõista, et purjetamine ei ole väikese hulga inimeste meelelahutus. Tegelikkuses annab purjetamine samuti paljudele tööd.

Purjespordikool, mis klubi juures töötab, on spordikool nagu iga teine, kusjuures viimastel aastatel on noorsportlaste arv pidevalt suurenenud. See on tõsine asi noori spordi juurde tuua, mõni leiab siit kindlasti endale tulevase elukutsegi kas professionaalse purjetaja, kutselise laevamehe või mereväelasena. Oleme ju mereäärne maa ja ikka olnud uhked oma kaptenite ja meremeeste üle.

Võiksime Pärnus korraldada suurejoonelisi rahvusvahelisi võistlusi, mis tooksid linna paljudeks päevaks hulgaliselt külalisi, kes annaksid tööd linna ettevõtetele. Sel aastal toimusid Laser-klassi maailmameistrivõistlused Tallinnas, neist võttis osa 270 purjetajat, peale selle treenerid ja saatjad.

Augustis tuleb Tallinnas Melges-jahtide MM. Sellised võistlused võiksid toimuda Pärnu lahel, aga me ei saa sportlasi siia kutsuda, kui meile pole garanteeritud vaba rannamerd.

Muulidest Valgeranna poole te purjetamisalale ei pretendeeri?

Niipalju pole meile vaja. Merel tuleks tsoonid tegevuste vahel lihtsalt ära jagada, nagu on tehtud Pärnu jõel. Seal on ala, kus eesõigus aerutajatel ja sõudjatel, Reiu jõe suudmealal on koht, kus võivad jetimehed sõita, Papiniidu sillast ülespoole saab veesuuska tõmmata ja kalurid mahuvad ka jõele ära.

Ma mõistan kalureidki, kes nördivad, kui neilt peaks võetama võrgu panemise õigus kohtades, kus juba nende isad ja vanaisad kala püüdsid. Ent meri ei saa olla ainult ühe eluvaldkonna päralt.

Tavaliselt on nii, et merekaartidel pole näidatud mitte võrguvabad kohad, vaid piirkonnad, kus püünistega kalapüük on lubatud.

Meil on see ajalooliselt kujunenud teisiti: kaluritele on antud kalastamisõigus Liivi lahes, püüniseid ei tohi vette lasta vaid laevateel, mis on vabaks tehtud suurematele laevadele. Väikelaevad peavad otsima endale teed, et ei satuks kalavõrkudesse.

Nüüd oleme küllalt vaadanud kaldalt mere poole, mis on jahtklubi puhul loogiline, aga vaatame maa poolegi.

Jahtklubi hoone saime tänavu kevadeks ümber ja suuremaks ehitatud. Nüüd on järjekord jahisadama, ujuvkaide, tõstekai ja ilusa promenaadi käes, peale selle sadamaülema väike hoone. Projekt on olemas, raha ehituseks, mida kulub jämedalt 20 miljonit krooni, loodame saada Euroopa vastavatest meetmetest.

Mis ärihuvi on jahtklubil seotud rekonstrueeritud vallikraaviga?

Ärihuviks on seda ehk palju nimetada, sest kaimaksudest klubi rikkaks ei saa ja ega see olegi eesmärk. Pärnu jahtklubi on mittetulundusühing. Aastas teenime kaimaksudest umbes 700 000 krooni, millest tuleb maha arvestada kulutused sadama toimimiseks.

Klubi on huvitatud vallikraavis sildumisala laiendama küll. Jahtklubis on praegu veesõidukitele 92 kohta. Ma ei tea täpselt, kui palju neid vallikraavi juurde teha saab, aga isegi kui teist niisama palju, oleks kõik kokku ikkagi väike sadam rahvusvahelises mõistes. Vale oleks lähestikku rajada kaks dubleerivat sadamahoonet ja palgata topelt sadamatöötajad. Mereturistidele tekitaks kahe paralleelse klubi olemasolu ainult segadust.

Siin meenub Haapsalu näide, kus tekkisid kaks konkureerivat jahtklubi ühele sadamaalale. Tulemuseks on see, et eelmisel aastal ei saanud jahtide või kaatritega siseneda neist kummassegi. Linn jäi mereturistidest ilma ja näiteks Soome mereajakirjanduses Haapsallu purjetada ei soovitatud.

Minu meelest tuleks Pärnu jahisadamat käsitleda mereväravana, mis on meile kõigile vajalik ja tähtis. Omavalitsuse ja riigi toetuseta ja Euroopa Liidu rahalise abita pole võimalik seda aga jätkusuutlikuna hoida.