Reet Kaarlimäel saab homme täis pool sajandit tööd õena Pärnu haiglas. Tegelikult on ta haiglaga veelgi kauem seotud – 71 aastat tagasi sündis ta Pärnu vanas haiglas Sillutise tänaval ja oma esimese sünnipäevagi veetis sarlakite tõttu samas majas.
Pärnu haiglaga seotud elu
1. august 2010, 08:29
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Augustis teeb sisehaiguste kliiniku taastus- ja järelravi osakonna õde Kaarlimäe veel mõne valve ja läheb pensionile. See ei tähenda aga sugugi, et eluaegne side Pärnu haiglaga nüüd katkeks. Igal kolmapäeval tuleb ta taas haiglasse, et oma seniste kolleegidega osaleda laulukoori proovis.
Lapsena ravis vanaema
Huvi inimeste ravimise vastu tärkas Kaarlimäel juba mõneaastase tüdrukuna. “Mäletan, et väiksena uskusin, et ravin vanaema terveks oma väikese siiditekiga, mis oli ühelt poolt lõheroosa ja teiselt salatiroheline,” meenutas ta. “Tõepoolest, vanaema paraneski tavaliselt paari päevaga.”
Pikem kokkupuude Sillutise tänava haiglaga oli sõja lõpul.
“Olime pommitamise eest maal paos. Jooksin ja püüdsin vasikale kella kaela saada, kui kõhtu lõi äkkvalu,” jutustas Kaarlimäe. “13aastane vend ja ema viisid mind hobusega Audru Liiva haiglasse. Teel olles kukkus täht ja vend soovis, et õde saaks terveks. Et enam valu polnud, arvas arst, et pimesool on lõhkenud, ja mässis mind oma kasukasse. Linna jõudes olid mõlemad sillad õhku lastud. Paadi ja lapsevankriga viidi mind haiglasse, kus võtsid mu vastu lahked õed, kes lubasid mu ussjätke kassile anda.”
Narkoosist ärkas tüdruk imeilusaid viise kuulates – haiglas ravil olnud haavatud sõdurid mängisid pilli. Pisitüdrukut ravinud õed salvestusid aga mällu lahkete inglitena. “Austusest nende vastu hakkaski mind meditsiin huvitama,” sõnas Kaarlimäe.
Pärast keskkooli lõpetamist asus ta õppima Viljandi meditsiinikooli, mille lõpetamise järel tuli tööle Pärnu haigla sisehaiguste osakonda, kust nüüd pool sajandit hiljem pensionile suundub.
Meditsiin muutuste tuules
Poole sajandiga on õdede töös palju muutunud, eriti viimase 20 aasta jooksul, kui osa varasematest tõekspidamistest suisa pea peale keeratud.
Nii on aeg-ajalt haiglas väga keeruline olnud personali puuduse tõttu. Mis teha, meditsiiniteenistujate palgad on olenemata riigikorrast madalad olnud.
“Vahetevahel on missioonitundega inimesi tulnud, näiteks olid haiglas põetajate või sanitaridena ametis kalavabriku töötajad,” meenutas Kaarlimäe. “Siis oli periood, kus õed pidid jõudma kõike: jagasid toitu, pesid põrandaid ja aknaid. Peale haiglatöö pidi sügiseti kolhoosis kartuleid võtma – alati kindlas kolhoosis, millega haiglal oli leping sõlmitud. Niisamuti kuulus meie kohustuste hulka haigla ümbruse puhastamine ja lehtede riisumine. 1960. aastate algul haigla aias küll enam midagi ei kasvatatud, ent möödunud aegadest oli näha rabarbereid ja õunapuid. Kõik pidi alati korras ja puhas olema.”
Eriti suur personalipuudus tabas haiglat nõukogude aja lõpus.
“1989. aastal, kui merekooli poisid end ise pakkuma tulid, võetigi kaks neist põetajaks,” rääkis Kaarlimäe. “Hiljem on meil olnud paar eesti poissi, kes ei tahtnud sõjaväkke minna ja tulid selle asemel haiglasse tööle. Juurde hakkas hooldajaid tulema alles Eesti Vabariigi ajal, kui oli töökriis, siis olid kõik kohad täidetud ja on siiani.”
Ehkki haigla vanu maju meenutab Kaarlimäe vaid hea sõnaga, muutis haigla uue hoone valmimine töötingimused võrreldamatult paremaks, diagnostika on tänapäeval täpsem ja patsiendid saavad paremat ravi. Teisalt on patsiendid nüüd palju teadlikumad oma haigusest ja väga nõudlikud ravi suhtes.
“Kogu nende aastate jooksul olen saanud patsientide käest kolm korda riielda,” sõnas Kaarlimäe. “Enamasti ikka tänatakse, kui haiglast koju minnakse.”