Eesti suuruselt kuues saar, 18,6ruutkilo-meetrine Naissaar, tervitas nädalavahetusel looduskaitse seltsi liikmeid, kes tähistasid üleriigilise kokkutulekuga saja aasta möödumist esimese kaitseala loomisest.
Looduskaitsjate juubelilipp lehvis Naissaarel
4. august 2010, 10:25
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tänapäevase looduskaitse alguseks peetakse 14. augustit 1914, päeva, mil Vilsandi saare majakavahi ja suure linnusõbra Artur Toomi eestvedamisel rentis Riia loodusuurijate ühing Saaremaa kihelkonna pastoraadile kuuluvad Vaika saared, et linnud saaksid seal segamatult pesitseda. See oli nii Eesti kui Baltimaade esimene looduskaitseala. Maailma esimene kaitseala oli selleks ajaks 78 aastat vana, loodud Saksamaal Siebengebirge mäestikus.
Looduspark
Looduspargi staatuse saanud Naissaar jääb Harju maakonda Viimsi valda. Pealinnast Admiraliteedi sadamast viib laev Monica sinna üle tunniga, siis maabuvad looduskaitsjad sadamas, millest algab roostes raudtee. See on jäänud Nõukogude armee võimutsemisajast, mil sellel Soome lahe saarel komplekteeriti ja hoiti meremiine.
Nüüd võib Viimsi arendusameti juhataja Enno Seliranna sõnul kanda Naissaare Guinnessi rekordite raamatusse kui saare, kus on elaniku kohta kõige rohkem raudteed, seitse kilomeetrit.
Rohtuvate rööbaste vahel võib rahulikult kõndida 1993. aastani kinnisel ja salastatud saarel militaarobjektide jäänusteni, leida sammalduvate platvormide ümbrusest roostes miinikestasid ja silmata mitmekordseid okastraataedu betoonpostide vahel. See rahuajal löödud haav kasvab tasapisi kinni, nii nagu kattuvad võsa ja metsaga juba Peeter Suure ajal valatud kahuritornide alused.
Looduskaitsja Veljo Ranniku ütlust mööda võlgneb saare metsade püsimine tänu suletusele ja sellele, et sealt on keelatud metsaraie juba Taani kuninga Erik IV Menvedi 1297. aastal antud käsuga. Kas mitte lugeda seda aastat Eesti looduskaitse alguseks?
Konverentsil “Olulised tähised looduskaitsesajandis” ja järgnenud arutelus jäi kõlama Eesti looduskaitse seltsi asutajaliikmete Arnold Rüütli ja Veljo Tormise arutlemine selle üle, et 1966. aastal Jaan Eilarti algatusel loodud selts oli esimene avalikult rahvuslik organisatsioon, mis käsitles loodushoidu loomuliku osana üldise rahvuskultuuri kontekstis. Selts korraldas ühisüritusi ja talguid, puude istutamisi ja kokkutulekuid. Poolteisestsajast asutajaliikmest on kasvanud ligi 8000 liikmega organisatsioon, millel on 47 piirkondlikku osakonda, üks neist Pärnus.
Omari küün
Ootamatult meenub Lõunakülas Sepa talu asemele kerkinud dirigent Tõnu Kaljuste maja silmates Kastna küla ning kunagine Pärnu muuseumi legendaarne direktor Omar Volmer. Hallikassinise maja teepoolses küljes on küün, mille kohta öeldakse, et see on Naissaare ooperimaja.
Ametlikes kirjades on see Omari küün, mis ongi saarele taritud Pärnumaalt pärast seda, kui kinomees ja muusik Hardi Volmer oli arhitektist sugulasele kõnelnud, et ta ei oska midagi peale hakata Kastna mõisa tohutu aidaga, millel sada aastat turjal ja mida oleks isa mälestuseks vaja säilitada.
Juhuslikult tundis too arhitekt Kaljustet, kellele see juba katuseta rajatis meeldima hakkas. Kui selle palgid olid jälle üles laotud, nimetas Kaljuste ehitise selle omaniku auks Omari küüniks.
Omari küüni merepoolset katuseotsa kaunistab ristina kõrguv generaator. See on Kaljuste ainus võimalus saada voolu oma majja ja küünikatuse alla, et kontserdipublik ei peaks pilkases pimeduses istekohtadele kobama. Nappi, kuid piisavat valgust annab neile Jaapani Airdolphini ühekilovatine generaator, mis laeb päikesepaneele ja akupanka, generaatori suurim võimsus tuulega 20 meetrit sekundis on 3,2 kilovatti.
Pidunädalad
Aga rohkem kui 17,5kilone generaator Omari küüni katusel huvitab siinset kontserdipublikut neile kõrgel tasemel ettekantav muusika. Kaljuste ja Naissaare kaubamärk on Nargen festival, igasuvine muusikasündmus, mis saanud nime Nargen saare 1519. aastal kirjutatud kujul.
Nagu heal lapsel, on sellel metsasel maismaatükil olnud ürikutes mitu nime ja siin on kanda kinnitanud sõjalistel eesmärkidel nii taanlased, rootslased, venelased kui eestlased. Elanikke on mitu korda kodudest sundasustatud ja neile on pühendatud mälestuskivi Kabelikari kalmistul. Esimest korda viidi saar põliselanikest tühjaks 1913. aastal, kuid 1934. aasta rahvaloenduse ajal oli seal koos sõjaväelastega 450 elanikku, kes elatusid põllutööst ja loomapidamisest. Siis tuli punapööre ja Punaarmee. Praegu on Naissaarel seitse elanikku, neist väidetavalt vaid üks aastaringne. Läbi aegade kuulsaim naissaarlane on teleskoopide uue optilise süsteemi leiutaja akadeemik Bernhard Schmidt (1879-1935), kelle kodu võsast välja raiutud varemetele ongi kerkinud Kaljuste maja.
Looduskaitse seltsi juubelikokkutulekut jääb märkima Schmidtile avatud mälestuskivi Omari küüni ees tee ääres ja Kaljuste õue istutatud roomav kadakas, mille istiku tõid Põlvamaa osakonna liikmed kaasa Räpina aiandusinstituudist. Nad lähtusid valikul pinnasest, kus põõsas juurduma hakkab.
Eesti looduskaitse seltsi asutaja ja auliige, 80 aasta juubelit tähistav helilooja Veljo Tormis pühendas seltsile koos dirigendi ja Eesti filharmoonia kammerkoori looja Tõnu Kaljustega kontserdi, mis tõi Omari küüni üle kolmesaja kuulaja. Loodus on olnud koorimuusika inspireerija ja “Tormise pidunädalate” paladena kõlasid “Lindude äratamine” tsüklist “Liivlaste pärandus” ja “Raua needmine”, mis pani kuulajad hinge kinni hoidma. See oli võrratu elamus, millest juubelikokkutulekulised matkade, konverentsi, arutelude kõrval “Nargen festival 2010” kavast osa said.