Keskerakonna esimees, Tallinna linnapea Edgar Savisaar püüab näidata, et pealinn saab tööpuudusega riigist edukamalt hakkama. Arvud näitavad midagi muud.
Tõnis Kõiv: Pealinna varjupoks võitluses tööpuudusega
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Et kriis jõuab tööjõuturule hilinemisega, laekus tulumaksu esialgu hästi. Kui uhkelt siis hõiskasid keskerakondlased, et Tallinnas ei ole mingit kriisi. See rumal mõtteviis sai kesta mõni kuu. Just nii palju, kui kulub aega tööturu reageerimiseks jahenevale majanduskeskkonnale.
Reisisaatjad viivad tavalised töökohad
Tööpuudus ei saagi langeda nii kiiresti, kui ta tõusis. Inimeste ümberõpetamine, tööjõu kvaliteedi tõstmine võtab aega. Sellegipoolest on registreeritud töötus juba kevadest saadik pidevalt vähenenud ja töötukassa pakub Eestis tuhandeid vabu töökohti. Valitsus investeerib otseselt tööturu elavdamiseks ja tööpuuduse leevendamiseks tänavu neli miljardit krooni, mis moodustab 1,9 protsenti SKTst.
Põhiliselt Tallinna rakendatavad sotsiaalsed töökohad, mille võrdkujuks on saanud kollases vestis reisisaatjad bussides, on ajutise abinõuna tervitatav, aga siiski mitte püsiv lahendus. Reisisaatjate töölevõtmise järel alaliste töötajate arv Tallinna Autobussikoondise ASis 2009. aastal hoopis vähenes. Sel juhul on mõju tööjõuturule aga hoopis negatiivne: alalisi töökohti kaotatakse, et juurde luua ajutisi sotsiaalseid töökohti.
Pealinnas rohkem töötuid
Kriisi ajal on Tallinnas tööpuudus suurenenud kiiremini kui mujal Eestis. Kui töötute arv suurenes Eestis tervikuna 2008. aastaga võrreldes keskmiselt 4,8 korda ja väljaspool Tallinna neli korda, siis Tallinnas tervelt 7,7 korda. Kui varem oli Tallinnas töötuse määr väiksem kui mujal Eestis, on see kriisi aegadel pöördunud vastupidiseks, kusjuures selle aasta esimeses kvartalis kärises erinevus Tallinna ja muu Eesti töötuse määrades 2,3 protsendipunktini Tallinna kahjuks.
Võrreldes Tallinna ülejäänud Eestiga, ütlevad karmid arvud, et kui 2008. aasta esimeses kvartalis moodustas Tallinn Eesti töötute koguarvust 22 protsenti, siis 2010. aasta esimeses kvartalis tervelt 35 protsenti. Osatähtsus rahvas- tikus on seejuures 30 protsenti.
Välismaale tööle minejad on ettevõtlikud inimesed, kes räägivad võõrkeeli ja suudavad teises keskkonnas ajutiselt hakkama saada.
Just ajutiselt, sest Eesti majanduse arenemine ja hästitasustatud töökohtade juurde tekkimine kodumaal toob nad koju tagasi. Seetõttu ongi valitsus pingutanud ja pingutab edasi, et luua parimad tingimused ettevõtluse arenguks Eestis, mis toob kaasa uute hästitasustatud töökohtade tekke.
Usk Savisaaresse kipub inimestel kaduma, sest kõik tema viimase aja suuremad väljaütlemised on valeks osutunud. Paljud inimesed kaotasid reaalselt raha, kui nad Savisaarelt krooni devalveerimisest kuuldes oma säästusid valuutaks ümber vahetasid.
Hiljem jälle tagasi, sest devalveerimist ei tulnud ja Eesti kroon püsis kindlalt. Seda tänu Eesti inimeste pingutustele, kes toetasid valitsuse majanduspoliitikat ja mõistsid raskete otsuste vajalikkust.
Raskem on mõõta eakatele tekitatud emotsionaalset kahju, kui Keskerakonna esimees teatas täie kindlusega, et 2009. aasta oktoobris kohe pärast kohalikke valimisi kärbitakse pensione. Seda ei juhtunud. Ei ole kuulnud Savisaare suust vabandust eakate ees, kahetsemisest rääkimata.
21. sajandi globaliseeruvas maailmas töökohad tekivad ja kaovad. Uuteks ametiteks on vaja uusi teadmisi ja oskusi. Reformierakonna siht on selline Eesti, kus inimesed pingutavad ja saavad hakkama, mitte ei vaata esimese asjana toetuse ootuses riigi või kohaliku omavalitsuse poole.
Pealinna meer kamandas töötud talvel järjekorda külmetama, kuid tegelikkuses loodab ta vaid sõltlastele, kes on tasuta trammisõidu eest nõus tänulikkusest tema poolt hääletama. Inimeste mõnitamine ja sõltuvuse tekitamine on tee, millel tulevikku olla ei tohiks.