Oma riigi eest
1944. aastal Eesti kaitsel seisnud sakslastel, eestlastel, rootslastel, taanlastel, venelastel (Saksa sõjaväes teenis üle miljoni venelase), flaamidel, valloonidel, hollandlastel ja teistest rahvustest noormeestel on kartmatute ja ennastohverdavate sõjameestena kindel koht meie riigi ajaloos.
Suur-Saksamaa tahtel tõrjusid need mehed vabatahtlikena või mobiliseerituna üheskoos Punaarmee marulist tungi Euroopasse ja kaitsesid ligemale kaheksa kuu vältel Eestit Nõukogude okupatsiooni kordumise eest.
Saatuse tahtel võõras mundris, täitis eesti mees Lämmijärve kallastel, Narva jõel, Sinimägedes ja Kagu-Eestis oma südame kutsel põhiseaduslikku kohust, salasooviks Eesti riikliku iseseisvuse taastamine. Isiklikule vaprusele ja tõekspidamistele vaatamata oli ja on iga sõjamees mängukann poliitikute malelaual. Tasuks teeneteristid, surm, vangilaager, okupatsioon, pereliikmete saatmine Siberisse, fašistiks(!?) sõimamine. Mitte iga mees ei suuda sellist koormat kanda.
See, mis jäi tegemata sõja lõpus, tehti ära üheksakümnendate alguses. Nõukogude võimu poolt represseeritud ja sama võimu poolt rehabiliteeritud sõjamehed aitasid oma võimete kohaselt kaasa Eesti taasiseseisvumisele ja meie kaitsejõudude ülesehitamisele. Unistuste üks pool oli täidetud. Ei ole saladus, et Eesti kaitsel võidelnud mehed lootsid pärast iseseisvumist leida riigi tunnustust ja kaitset jätkuva psüühilise terrori vastu.
Ei saa öelda, et riik oleks meeste sõjalised teened tunnustamata jätnud. Igal aastal täieneb sõjaliste teenete eest saadud riiklike teenetemärkide kavaleride nimekiri. Erandiks Raudristi Rüütliristi kavaler Harald Nugiseks. Meeste võitluse tunnustuseks on loodud muuseume, püstitatud ausambaid, mälestusmärke, loodud laule, antud välja raamatuid. Kantakse hoolt sõjameeste tervise ja vabadusvõitlejate organisatsioonide tegevuse eest. Eesti kaitsel osalenud meestele laienevad represseeritutele kehtestatud soodustused ja hüvitised.
Riikliku tunnustuseta
Kuid puudub peamine – riigivõimu poliitiline tunnustus ja vabadusvõitleja staatus. Neid teemasid ei ole meie presidendid, poliitikud ja riigiisad julgenud pea kahekümne aasta jooksul puudutada. Ei ole aidanud korduvad pöördumised riigikogu eri koosseisude ja valitsuste poole, vabadusvõitlejate ja nende juhtide avalikud kõned, intervjuud, kirjutised raamatutes, ajalehtedes ja ajakirjades.
Kui alguses talitses riigimehi mõistetav hirm Venemaa ees, siis nüüd, kui Eesti julgeolek oleks nagu garanteeritud, korrutatakse üha ja aina: Lääs ei mõista meid! On tekkinud selge veelahe rahva ja poliitikute suhtumisel end vabadusvõitlejateks nimetavatesse meestesse. Kui sõber ei mõista sõpra, kui relvavend ei mõista relvavenda, on midagi väga-väga viltu. Ja ohtlik mõlemale poolele.
Põhjuseks mitte riigi kaitsel seisnud meeste, vaid nende valitud poliitikute, riigiisade ja diplomaatide tegemata töö oma rahva ja sõprade seas, tooniandjaks lakkamatu Venemaa propaganda. Rääkima peab see, kes soovib, et teda mõistetaks. Alternatiiviks leppimine olukorraga, allaandmine. Või on teistsuguseid võimalusi?
Mängukannid poliitikute käes
Mul on siiralt kahju sõja ja vangilaagrid läbi teinud meestest, kes eluõhtul on jätkuvalt kaitsetud mängukannid eelkõige kohalikul poliitilisel võitlusareenil.
Lihula ausamba mahavõtmine, pronksiöö, vabadusvõitlejate ühendustele eraldatava raha kärpimine piirini, mis välistas tänavu paljude ühenduste osavõtu Sinimägede kokkutulekust 31. juulil.
Vabadusvõitlejate staatus ja poliitiline tunnustus võinuks Isamaa ja Res Publica Liidu eestvedamisel ammu sündida, kui vaid oleks olnud veidikenegi julgust ja tõsist tahtmist. Ka seekord teab IRL väga hästi, et koalitsioonipartneri nõusolekuta ei sünni mitte mingit “vabadusvõitleja staatust”. Milleks mehi lollitada? Ega see hääli valimistel juurde too.
Kuriteo toimepanijad Vaivara Vanakalmistul (2003), Saksa sõjaväekalmistul Maarjamäel ja Sinimägedes Grenaderimäel (2007) on siiani kindlaks tegemata, karistamisest rääkimata. On meie politsei tõesti nii kehvakene? Või peituvad põhjused mujal? Hämmastab Vaivara vallavalitsuse otsus ja valitsuse ükskõiksus Öise Vahtkonna liikmete ja 20. Eesti relvagrenaderide diviisi endiste võitlejate üheaegse viibimise lubamiseks Sinimägedes laupäeval, 31. juulil 2010.
Ka Sinimägedes, pühas kohas, ei anta vanale sõjamehele rahu. Miks ei võinuks Öise Vahtkonna üritus toimuda näiteks pühapäeval? Panus venekeelsele valijale on ilmne: leping Keskerakonna ja Ühtse Venemaa vahel; Kremli käsilaste (Zarenkov&Co) sekkumine Eesti siseasjadesse, k.a rahaline abi siinsetele neonatsidele; relvastatud nõukogude dessantväelaste (V kolonn) laamendamine Jõhvis; kesikust Vaivara vallavanema luba Öise Vahtkonna provokatsiooniks Sinimägedes; vaenu õhutamine rahvuste vahel; riigikogu valimised! Kellele on see kasulik?
Vallavanema viited demokraatiale ei õigusta mõtlematust ja kõikelubatavust, ohtlikku mängu rahvustunnetega. On see Keskerakonna vastutulek Ühtse Venemaa soovidele, mille tagajärjeks võib olla pingete uus tõus Eestis ja seeläbi suhete halvenemine meie liitlastega? Rääkige, riigijuhid, Eestit kaitsnud meeste, oma rahvaga! Rääkige sõpradega NATOs ja Euroopa Liidus!
