Euroopa meistrivõistlused Barcelonas on lõppenud, esimesed muljed settinud. Kergejõustikutreener Ando Palginõmm, milline mälestus jääb sellest EMist teile kui kergejõustikus kõike näinule ja kogenule?
Ando Palginõmm: EMist jäi kurb mälestus
Kurb mulje jääb. Minu arvates peavad Eesti kergejõustikujuhid maha istuma ja mõtlema. Ainuke positiivne külg meie medalita jäämisel ongi, et ehk hakatakse nüüd analüüsima.
Rootsi ja Soome suurt mütsiga vehkida ei saa, aga Läti sai kulla naiste kaugushüppes, Leedu maratonijooksus, kamaluga kulda korjanud idanaabrist rääkimata …
Leedul oli veel kõva naiste teatenelik ja kümnevõistleja, Lätil kuulimees medalit tahtmas. Balti noorte mate võidame aastast aastasse, aga siis jääb Eesti seisma, teised lähevad edasi.
Minu arvates on meie sportlaste psühholoogiline ettevalmistus kehv ja selle üks põhjusi on, et noortel treeneritel pole kindlustunnet ja korüfeesid, kelle juurde nõu saama minna.
Sportlastes kiputakse treeningul vigu, mitte positiivsust otsima ja see võimendub võistlustel. Ja siis ongi nii, nagu nüüd Barcelonas, et Anna Iljuštšenko ainsa meie omana ületas end. Aga teiste riikide 20aastased teevad supertulemusi.
Mis meil siis otsas on, mõistus või raha?
Raha ei tundu otsas olevat, aga seda kulutatakse tihti neile sportlastele, kel pole võimalustki end heaks treenida ja kõrgele jõuda.
Kuidas oma kunagise õpilase Gerd Kanteri esinemist kommenteerite?
See oli kole lugu. Gerd oli veel mõni aasta tagasi maailma kõige kiirem kettamees, kes põrutas vähemalt 68-69 meetrit iga kell. Nüüd on tal kaalu juurde tulnud, heiteliigutus aga selline lühike ja imelik.
Eks tema tiim eksperimenteeri seda 75 meetrit taga ajades, kuid praegu on miski viltu ja mäda.
Millise märksõnaga iseloomustate EMi kõige tipmist taset, jättes kõrvale omad ja naabrid?
Nii mõlemas maratonis kui naiste ja meeste sprindis toimus valgete üllatav ja positiivne võidukäik.