/nginx/o/2011/03/25/544976t1h95c1.jpg)
/nginx/o/2008/12/04/100680t1h7671.jpg)
Nüüd on digitelevisiooniga asi klaar: kuigi Eesti läks üle digitelele, ei maksa vaatajatel lähiajal kõrgeima kvaliteediga kodumaist digipilti oodata, sest selliste saadete edastamiseks peavad telejaamad investeerima kümneid miljoneid kroone.
Juhtkiri: Digipettus?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tegelikult polegi küsimus isegi mitte kõrgeima kvaliteediga pildis. Saaks sellise pildi, mis oli analoogtelevisiooni ajal, mil kujutis ei hangunud, hakkinud või ei tulnud üldse mingit pilti ette.
Psühholoog Tõnu Ots kirjutas Eesti Päevalehes, et kogu digilevile ülemineku kampaania ajal kordas Jüri Pihel, et garanteerib telepildi laitmatu kvaliteedi. “See oli petmine,” resümeerib Ots. Iseasi, kas teadlik inimeste altvedamine või ei teadnud Pihel isegi, millele üleminekut ta üleriigiliselt juhib.
Muide, Ots teeb ettepaneku, mis praeguses olukorras tundub olevat mõistlik. Pihel algatagu ajutine tagasipöördumine analoogtelevisiooni paralleelvariandi juurde. Täpselt nii, nagu juhtus digiretseptiga, mis ennast praktikas ei õigustanud, kuid otsustajatel jätkus ausust pikendada digiretsepti üleüldist kasutuselevõttu kuni süsteemi tehnilise poole laitmatu töölehakkamiseni.
Teleinimesed räägivad kõrgresolutsiooniga HD-kvaliteedis telepildi edastamisest, aga siis selgub, et rahvusringhääling väljastab oma programme vaid standardresolutsioonis. Kanal 2 ütleb otse välja, et kogu programmi viimine HDsse nõuab aastaid. Pealegi peab HD-pildi nägemiseks muretsema sobivad telerid ja digiboksid (kas praegused enam ei kõlba?), mis tähendab vaatajale jälle kulutusi.
Et HD-televisioon on kulukas, kas siis on varsti oodata üldse tasulist televisiooni?
Mis mõtet oli digilevile üleminekuga ülepeakaela kiirustada, kui süsteem korralikult ei toimi?