Kodus ootasid tööpäeva järel talitamist oma loomad

“Omal ajal oli Tõlla ikka suur koht ja bussiga sai siit lipsti linnas ära käia,” räägib Evi Litvinova, kes teab kohalikku elu ja inimesi 1969. aastast. Foto: Urmas Luik

Mihkli talu perenaine Evi Litvinova on küla põlisemaid elanikke, kes tuli sovhoosi põllutööle 45 aastat tagasi, kasvatas siin mehega üles neli last ja tunneb vanaemana rõõmu kümnest lapselapsest.

Mees oli rahvuselt ukrainlane, töörabaja, autojuht, kelle ordenid ja aumärgid ripuvad elutoas, samal seinal on lapselapse joonistatud portreed vanavanematest. Rätikuga tolmu eest varjatud akordion ootab, et keegi temast helid valla päästaks, klaver suures toas igatseb sõrmitsejat.

“Isa oli mul külapillimees, üks Krahvi-poistest, nagu neid Tali kandis teati. Mina mängin tuju järgi oma lood ära või tiristan akordioni, muidu tuleb masendus peale, mehe surmast pole ju palju möödas,” seletab majaperenaine.