Andres Herkel: Veel põhiseaduspatriotismist

Riigikogu liige Andres Herkel (IRL). Foto: Peeter Langovits

Kui Keskerakond andis riigikogus üle oma järjekordse kodakondsusnõudeid pehmendava eelnõu, põhjendati seda põhiseaduspatriotismiga. Eesti rahvus pole kategooria, mille alla kuuluksid kõik riigi elanikud, seega on vaja veel üht siduvat tegurit ja see võiks olla kodakondsus.

Põhiseaduspatriotismi mõistet võib kasutada, kuid minu meelest ei sobi ta Keskerakonna kodakondsuspoliitika põhjendamiseks. Samal ajal tuleb näha selle termini nõrku külgi ja ajaloolist konteksti, milles ta kasutusele võeti.

Põhiseaduspatriotism ei ole miski, mis peab rahvusriiklusele vastanduma. Rahvustunne annab ühiskonnale vajaliku sidususe, et koos tegutseda ja ühiseid eesmärke saavutada. Nõukogude Liidu lagunemise järel õnnestus demokraatlikud riigid üles ehitada ainult seal, kus mindi rahvusriigi taastamise teed.

Põhiseaduspatriotism ei saa seega asendada rahvust, rahvuslust, rahvusriiki ja rahvustunnet. Ta saab seda kõike ainult täiendada. Kui aga põhiseaduspatriotismi mõiste hakkab midagi ära võtma või igandiks kuulutama, muutub ta terminiks, mis pigem lõhub kui ehitab.

Põhiseaduspatriotismi jäik sidumine kodakondsuse kategooriaga ei ole õigustatud. Põhiseadus kehtib ühtviisi ju nii kodanike kui maal resideerivate mittekodanike jaoks. Samuti kirjeldavad eri riikide põhiseadused tihti demokraatia ja õiguse üldprintsiipe, mis peaksid olema väärtusena laiemalt hinnatud kui üksnes vastava maa kodanike poolt.

Tuleb arvestada, et põhiseaduspatriotismi mõiste (Verfassungs-patriotismus) leiutati Teise maailmasõja järgsel Saksamaal, kus rahvusluse ja laiemalt rahvusriikluse maine oli lootusetult kahjustatud.

Selle mõiste sünnilugu sisaldab ajaloolist konteksti, mille ülekandmine praegusaja Eestile pole põhjendatud. Kui me mingit sellelaadset terminit tõesti vajame, teeksin pigem ettepaneku midagi uut välja mõelda. Eesti keeles on põhiseaduspatriotismiga seotud temaatikat põhjalikumalt käsitlenud Lauri Mälksoo (Vikerkaar, 2009, nr 10-11).

Ka sallimatust võib Eesti ühiskonnas leida. Ometi pean üheks suurimaks saavutuseks just seda, et eluterve rahvuslus on suutnud meie arengut kanda sihikindlalt, samal ajal häirivate liialduste ja hullu äärmusluseta.

Artikkel pärineb Andres Herkeli veebipäevikust www.herkel.net.