Puitarhitektuur on meie kultuuriline rikkus

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

See on pärand, mille väärtustamine on päevakorda tõusnud alles viimastel kümnenditel. Osalt on see seotud ehitusmaterjalide ajalooga – puit oli odavam, kättesaadavam, vähem vastupidav, tuleohtlikum ehk polnud nii väärtuslik –, osalt puitehitiste rohkusega.

Uute „kaua püsivate“ ja „hooldusvabade“ ehitusmaterjalide tulek on kõige valusama hoobi andnud just ajaloolisele puithoonestusele. Peale konstruktiivsete hädade, mida põhjustab näiteks puithoonel puitakende asendamine plastakendega, võtavad plastaknad hoonelt näo. Kaovad profileeritud liistud ja puitdekoor, kaob käsitööoskus. Puitarhitektuuri konstruktiivsed ja dekoorilahendused peegeldavad ilmekalt eestlaste tööoskust ja ilumeelt. Järjepidev hooldus tagab pärandi säilimise. Hooldus algab vettpidavast katusest, tervest ja toimivast vihmaveesüsteemist, korras korstnast.

Puitmaja seinte lagunemise põhjus on sageli vigane vihmaveerenn, lühike räästaäär, maapinnast imenduv niiskus või puuduv veelaud. Vähemalt kord aastas tasub hoone üle vaadata, vead parandada. Järjekindel hooldus, uste-akende ja laudise regulaarne värvimine on restaureerimis- ja rekonstrueerimistöödest odavam.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles