Traditsiooniliselt igal suvel korraldatav noorkotkaste ja kodutütarde suvelaager toimus tänavugi Vango talus Pärnumaal, teisipäevast reedeni kestnud laagri keskne teema oli vesi ja veeohutus.
Noorkotkad ja kodutütred lustisid suvelaagris
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vango talu on Kilingi-Nõmme lähedal Rae järvest pika kiviviske kaugusel asuv turismitalu, mis juba teist aastat järjest pakub suurematele ja väiksematele, ent ühtmoodi tublidele ja aktiivsetele noortele laagripaika. Laagripealiku Rait Vaeno sõnutsi on maakondliku suvelaagri koos tegemisel ainult üks põhjus – nii on lõbusam.
“Nagunii on kodutütardel ja noorkotkastel laias laastus palju samu huvisid ning teadmisi, mis tuleb selgeks õppida. Miks mitte siis seda koos teha. Vango talu pakub meile väga sobivaid tingimusi ning ideed aidatakse alati nõu ja jõuga teoks teha,” kiitis Vaeno.
Vaeno ütlust mööda kestsid suvelaagrid vanasti ikka terve nädala, kuid tänapäeva kiire elutempo juures on üsna raske leida vabatahtlikke juhendajaid, kes saaksid nädala laagris veeta. Sellest tulenevalt ongi optimaalseks pikkuseks kujunenud neli päeva.
Vesi ja veeohutus
Laagris lustis kokku 90 last vanuses 8-17 aastat. Vaeno ütlust mööda on lapsi viimastel aastatel järjest juurde tulnud, sest kellele ei meeldiks teha asju, mida koolis ja kodus teha ei saa. Lastepuudust ei ole, aga häda on selles, et juhendajaid napib. Et juhendamine laagris on vabatahtlik, ei leidu ülearu palju aktiivseid inimesi, kes saaksid igal hetkel tulla.
“Aktiivsed inimesed on tavaliselt paljude asjadegagi hõivatud ja need, kes midagi ei tee, ei tee nagunii midagi,” nentis Vaeno. Sellest hoolimata oli tänavu 90 lapse jaoks abis päeval, kui Pärnu Postimees külas käis, ligi veerandsada inimest. “Sinna hulka kuuluvad rühmajuhid, instruktorid, meedikud, teenindav personal,” seletas Vaeno.
Tänavuse laagri peateema oli vesi. Lõõskava päikese käes on just veemängud need, mis pakuvad kõige rohkem lõbu, ent hoopis tõsisem aspekt on seotud paljude uppumissurmadega, mis sellel suvel juhtunud on. Sellepärast on laagris pandud suur rõhk veeohutusest rääkimisele. Neljapäeval käisid laagris külas Punase Risti ja päästeameti esindajad, et suurendada laste teadlikkust ohtudest, mis valitsevad nii maal kui vees.
Laagrielu õpetab korda pidama
Laagrieluga on seotud pisike legend: kui laagris uitavale vetemoorile meelepärane andam anda, aitab too inimestel elusalt kuivale maale tagasi pöörduda. “Avapäeval pidi iga grupp ehitama kättesaadavatest asjadest oma veejumaluse ja seda vetemoorile esitama, et talle meelehead valmistada. Ehk hoiab siis vetemoor inimesi uppumast,” pajatas Vaeno legendist.
Laste käsutuses on nutikalt mäeseljale ehitatud veeliurada, sooja veega tiik ning tross, millega saab pikalt üle tiigi ja puude liuelda.
Noorkotkaste ja kodutütarde laagris pole elu päris niisama lulli löömine. Distsipliin on kohati lausa sõjaväeline. Äratus on igal hommikul kell 8, millele järgneb hommikuvõimlemine, pesemine ja iga päeva parim grupp saab õiguse heisata laagrilipp. Seejärel lastakse lapsed keha kinnitama. Öörahu saabub tavaliselt kell 23.
Päev on sisustatud kindla kavaga. Niisama telgis istumise võimalust ei ole. Ometi ei ole ka sundust. “Kui laps ei saa või ei taha mingil põhjusel mõnest ülesandest osa võtta, sundima ja karistama ei hakata,” kinnitas Vaeno.
Küll saab miinuspunkte ehk “kalasid” korra rikkumiste eest. “Kalasid” võib saada ropendamise, hilinemise, prügi loopimise, müts peas söömise ja paljude muude viisakus- ja heakorrareeglite eiramise eest. Samuti ei tohi ripakile jätta oma veejumalust. Vastasel korral tuleb see kas laulu, tantsu või mingi muu etteastega välja lunastada. Iga hästi tehtud asja eest antakse grupile “lilleke”. Laagri lõpuks enim “lillekesi” teeninud grupp on võitja.
Laagris Pärnu-Jaagupi noorkotkaste rühmajuhina tegutseva Kristi Kivisaare sõnutsi on laagris alati võistlusmoment. Tema teab seda, sest on Kaitseliidus tegev olnud juba 2003. aastast. Niiviisi on lapsed rohkem motiveeritud ning aktiivsed. “Kuid rõhutame alati, et see kõik on vaid mäng. Hasart ei kerki nii kõrgele, et hiljem nutma või kaklema hakatakse, mängulisus on oluline,” lausus Kivisaar.
Neljapäeval oli laagris lastel vaja läbi käia ja oma käega katsuda neli tegevuspunkti: esmaabi, päästeamet, köievedu ja Pärnumaa noorkotkaste ja kodutütarde märgi kavandi joonistamine. Iga punkti jaoks oli antud aeg, mille lõppedes vahetati tegevusi. Nii said kõik laagris olijad punktid läbi käia ja tarviliku kõrva taha panna.
Igaüks leiab oma kutsumuse
Telgid on laagris ülespandud noorkotkaste ja kodutütarde häid traditsioone jälgides: iga grupi telklat piiritleb tara, keskel lehvib lipuvardas lipp.
Lipuga on seotud laagerdajatele üks väga oluline ja pisut korravastane tegevus. Grupil, kellel õnnestub ööpimeduses teise grupi lipp näpata, on õigus lipu välja lunastamiseks mingi ülesanne anda. Rääkimata sellest, et tükiga hakkama saanud grupp saab teiste au ja imetluse osaliseks.
Noorkotkaste ja kodutütarde elus on palju võistlusi ja metsalaagreid. Iganädalastel rühmakoosolekutel valmistutakse nendeks ja õpitakse selgeks uusi erialaseid oskusi – järke. Kümme neist on kohustuslikud, kokku aga on võimalik teadmisi hankida kuuekümnest valdkonnast, olgu nendeks mesindus, ratsutamine, jahindus või langevarjuga hüppamine. Täpselt nii, mis kellelegi südamelähedasem on.
Iga rühm aga otsustab individuaalselt, millele rohkem rõhku panna. Mida tublim rühm, seda eksklusiivsemate erialade omandamist võimaldatakse. Näiteks Pärnu-Jaagupi noorkotkaste rühm Ursa Major, kes on Pärnumaa suurim ja aktiivseim, tegi langevarjurite erikatse.
“Kuigi noorkotkastele ja kodutütardele on absoluutselt kõik tasuta, korraldab Kaitseliit kallimate erikatsete jaoks üle-eestilised järgukatsed, kuhu kutsutakse kokku liikmed eri malevatest paremuse alusel,” seletas Vaeno. “Kõigile rühmadele korraga langevarjuhüppeid kahjuks võimaldada ei saa.”
Noored Kotkad on Kaitseliidu alla kuuluv eriorganisatsioon, mis asutati 1930. aastal. 1940 likvideeritud organisatsioon taasasutati 1989. aastal. Tänavu kevadel pidas organisatsioon oma 80 aasta juubelit. Tegu on seega Eesti vanima ja suurima tegutseva noorteorganisatsiooniga.
Kodutütarde organisatsioon on loodud 1932. aastal ja likvideeriti samuti 1940. Organisatsiooni taastamist alustati 1991. aastal. Kodutütred on paljuski sarnased gaidide liikumisega, kuid enam pannakse rõhku rahvusliku kultuuri tundmaõppimisele. Kodutütred kuuluvad Kaitseliidu alla.
Kes soovib noorkotkaste või kodutütardega liituda, leiab selleks informatsiooni Kaitseliidu koduleheküljelt internetis.