Oma ellusuhtumiselt ja olekult igati sümpaatne Pärnu linnapea Toomas Kivimägi heitis mulle laupäevases Pärnu Postimehes kinda ja kutsus üles kihla vedama selle peale, kas üksikisiku tulumaksu laekumised linnakassasse küünivad tänavuses linnaeelarves kavandatud 251 miljoni kroonini. Peale selle soovitab Kivimägi mul vähem pessimistlik olla.
Kõigepealt pessimismist. Olen oma tutvuskonnas tõepoolest tuntud üsna pessimistliku suhtumisega pikale veninud majanduskriisi ning arvanud juba eelmise aasta suve lõpust, et praegune kriis on läbi aegade kõige hullem. Ja erinevalt majandusanalüütikutest kaldun arvama, et põhi pole veel kaugeltki käes. Just üksikisiku seisukohast vaadates.
Neil ettevõtetel, mis ellu jäänud, pole laias laastus häda midagi. Tegutsetakse vapralt edasi, varasemaga võrreldes küll valdavalt märksa väiksema kollektiivi ja napimate personalikuludega ning uusi inimesi ei kipu eriti keegi palkama. Needki, kes endale suvehooajaks ajutise töökoha leidnud, seisavad sügise saabudes jälle valiku ees: kus endale rakendust leida?
Töötukassast iga kuu lõppedes avalikkuse ette paisatavad sõnumid töötuse pidevast kahanemisest ei ole vähemasti minu jaoks kuigivõrd veenvad, sest järjest enam on neid, keda töötukassa oma suva järgi töötute nimekirjast välja arvab. Selliseid inimesi, kelle nimekirjast väljaarvamise põhjuseks on märgitud “määratud ajal pöördumata jätmine, tööotsimisnõuete või individuaalse tööotsimiskava rikkumine”, on Eestis sel aastal juuni lõpu seisuga kaugelt üle 20 000.
Pankrotti läinud ettevõtete asemele ei teki niipeagi uusi, nii et valik jääb jätkuvalt üsna kasinaks. Wendre oma diivanitööstusega on pigem erand. Väliskapitali taastärganud huvi Eesti vastu on aga seletatav pelgalt sooviga siinseid ettevõtteid ja kinnisvara odavalt kokku osta ja uusi töökohti ei ole sellelaadse tegutsemise tulemusena lähiajal loota.
Nii et olukord on jätkuvalt nukker ning tulu- ja sotsiaalmaksu alalaekumine 2009. aastaga võrreldes on selle kinnituseks. Konkreetseks minnes on Pärnu linn tänavu esimese kuue kuuga saanud tulumaksu eraldistena 126,25 miljonit krooni, samal ajal kui mullu oli selleks ajaks laekunud 147,53 miljonit krooni. Isegi kui ma arvan, et aasta lõpuks jääb Pärnu linnal eelarves soovitud 251 miljonit krooni tulumaksu näol laekumata, ei ole see kaugeltki peaküsimus. Pole ju suurt vahet, kas detsembri viimaseks päevaks on linn saanud riigilt tulumaksu 250,5 või 251,5 miljonit krooni.
Nii jätan linnapea visatud kihlveokinda üles tõstmata, sest Pärnu linna põhiprobleem on sootuks muus. Nimelt selles, kuidas Pärnu suudab tänavuses eelarves kavandatud tulude ja kuludega toime tulla. Kusjuures tegu ei ole enam Mart Viisitamme juhitud koalitsiooni koostatud eelarve, vaid Kivimägi ja tema mõttekaaslaste kokkupandud numbritega.
Lugupeetud linnapea võib ju endale rusikaga vastu rinda taguda ja kinnitada, et ta on suutnud tegevuskulusid märgatavalt kärpida. Tal on teatud kulude suhtes täielik õigus seda teha. Samal ajal on linnakassast makstavad üldised personalikulud jäänud samale tasemele. Näiteks kui eelmise aasta esimese kuue kuuga moodustasid personalikulud 173,55 miljonit, siis tänavu esimesel poolaastal 173,08 miljonit krooni. Kui mullu olid majandamiskulud juuni lõpu seisuga 108,1 miljonit krooni, siis sel aastal oli see number 113,1 miljonit.
Kuid ei maksa unustada, et terve aasta peale on tänavuses eelarves kavandatud personalikuludeks 275,72 miljonit ja majandamiskuludeks 184,38 miljonit krooni ehk märksa vähem kui mullu, kui need arvud olid juunis kehtinud eelarve kohaselt vastavalt 317,16 ja 205,64 miljonit krooni. Nii tekibki hoopis olulisem küsimus: kuidas suudab Kivimägi juhitud linnavalitsus tänavuses eelarves kavandatu täitmisega toime tulla?
Pärnu Postimehe käsutuses on üksnes rahandusministeeriumi koostatavad ülevaated Pärnu linna eelarve täitmise kohta ja meil pole mingit põhjust nende õigsuses kahelda. Vahetult pärast Toomas Kivimägi asumist Pärnu linnapeaks ehk eelmise aasta novembri lõpus oli Pärnu linna võlakohustuste summa 383,27 miljonit krooni. Nüüd, juuni lõpus 2010 oli linna võlakohustuste summa 376,97 miljonit krooni.
Teisisõnu on Kivimägi juhitav linnavalitsus suutnud seitsme kuuga vähendada linna võlakoormust laias laastus miljoni krooni võrra kuus. Ja kui Kivimägi kinnitab, et nad pidid tasuma 42 miljoni krooni Viisitamme linnavalitsuse maksmata arveid, siis üldist võlakohustuste summat aluseks võttes on Kivimägi linnavalitsuse tegutsemise ajal lisandunud vähemalt 35 miljoni krooni eest täitmata kohustusi.
Jah, ma tean, et need on paljuski seotud Viisitamme linnavalitsuse ajal sõlmitud kapitalirendi lepingutega nii linnavalitsuse hoone kui spordihalli kasutamiseks. Samal ajal ei maksa unustada, et Kivimägi enda koalitsioonipartner, linnavolikogu esimees Cardo Remmel oli ka Viisitamme valitsemise aegu üks toonase koalitsiooni võtmetegelasi. Ning praegune abilinnapea Jane Mets oli abilinnapea Viisitamme linnavalitsuseski. Ehk: Viisitamme kritiseerides oleks korrektne heita pilk oma koalitsioonikaaslastele.
Kuid see selleks. Pärnu Postimehe eesmärk ei ole Kivimägi linnavalitsust laimata, nagu lugupeetud linnapea kirjutas. Vastuolu ajakirjanduse ja (kohaliku) võimu eesmärkide vahel ei ole meie välja mõeldud, vaid paratamatus. Ajakirjanduse eesmärk on leida võimu tegutsemises kitsaskohti ja võimu ülesanne on tegutseda nii, et neid ei tekiks. Mis ei tähenda seda, et peaksime olema vaenujalal.
Nagu ma alguses ütlesin, on Toomas Kivimägi jätnud mulle nii inimese kui linnapeana sümpaatse mulje. Ning kui meie leht linnavalitsuse tegevuses midagi kriitilist leiab, pole tegu seletamatu kättemaksuhimu, vaid sooviga Pärnu linna arengule igati kaasa aidata. Pärnu linn (nagu maakondki) on meilegi äärmiselt kallis. Kihlveo minu arvates suhteliselt tühises küsimuses lükkan ma aga tõepoolest tagasi.