Taylor Swift, „1989“

Foto: PP

Taylor Swifti vastse albumi kohta kehtib muusikamaailma energia liikuvuse seadus, mille järgi lõpetavad kõik head tüdrukud ikka popiga, olgu nende algplatvorm kantri, indie või alternatiivrokk.

„1989“ tähistab lauljatari sõnutsi tema esimest kauamängivat, mis on läbi-lõhki popp. Swifti varasemast, poolakustiliselt kantripopist erinevalt on pea kõik „1989“ lood tugevasti töödeldud ja sündipopi looriga kaetud. Ehkki plaat on üllatavalt elektroonne, jääb Swifti kirjutatud laulude ülesehituse loogika üldjoontes samaks.

„1989“ on kõigi väikeste Ameerika tüdrukute lemmik-laulja Taylor Swifti esimene album, mille olen viitsinud täispikkuses läbi kuulata. Swift on küll kommertslikus plaanis tark laulukirjutaja, vallates kunsti, millega saada staadionitäis inimesi enda lugudele kaasa laulma, ent tema tekstide naiivsus ja maasikamaitseline roosa kantripopp on mul seni pea valutama pannud.