Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/11/11/6066241t1hc0c1.jpg)
/nginx/o/2011/06/20/636820t1h4d51.jpg)
Oktoobrikuu hiline õhtutund. Pimedusevaip on katnud maa ja linna. Üle Surnuaia Selveri pea tühjaks jäänud parkimisplatsi lõõtsuv sügistuul kannab endas üksikuid vihmapiisku. Kõle ja rõõmutu on see ilm.
Klaastaara kokkuostupunkti uks avaneb ja heidab korraks sooja valgust nii nelja-viieaastasele poisiklutile, kes rõõmsalt keksides oma vanaema ja vanaisa kõrval poe poole suundub. “Jaa, kommi, jaa,” hüüab elevil poisike ja veab vanakesi näppupidi poe poole.