Kommentaar: Medvedevit Lõuna-Osseetia ei huvita!

Georgia president Mihhail Saakašvili oli just jõudnud nimetada Kremli poliitikat Georgia suhtes ”küüniliseks”, kui see väide saigi kinnitust, sest teistmoodi on Venemaa presidendi Dmitri Medvedevi sõitu sõja aastapäeval Abhaasiasse raske nimetada. Sõditi ikkagi Lõuna-Osseetias ja Lõuna-Osseetia pärast, nuttes kogu maailmale 2000 hukkunust ehk genotsiidist seal. Hiljem osutus, et hukkunud osseete oli 162 ja Vene sõjaväelasi 67.

Mägede vahele surutud Lõuna-Osseetia oli enne sõda kolgas ja selleks ta tõenäoliselt jääbki. Tahes-tahtmata või teadlikult andis sellest märku Medvedevi minek aastapäeval mujale. Kui varem piisas Lõuna-Osseetiast maailma (Thbilisisse) jõudmiseks kolmest-neljast autosõidutunnist, siis nüüd tuleb arvestada ööpäevadega.

Abhaasias tehti viie sõjapäevaga kõigest paar pauku, ent Venemaa on alati olnud temast huvitatud kui turismiparadiisist. Mis seal salata, Eestis täheldatav Venemaa turistide taasilmumine on osaliselt seotud Georgia sõjaga, mille põhjustasid separatiste toetavad võõrriigi sõjabaasid. Kui Eesti, Läti ja Leedu said omal ajal Vene vägedest lahti, siis Georgia ja Moldova teps mitte.

Saakašvili võimule tulles oli Georgias neli Vene sõjabaasi, millest kaks õnnestus Mišal likvideerida pigem oma nahaalsuse (Vladimir Putin ja Sergei Ivanov vahutasid vihast isegi teleekraanil) kui lääne toetusega.

Järgnes Rahvusvahelise Olümpiakomitee ootamatu otsus korraldada taliolümpia Sotšis, kust Abhaasiasse kiviga visata. See pani lääne tegutsema konflikti tasalülitamiseks Abhaasias. Moskva vastas pingete jultunud (droonid, raudteeväed) üleskruvimisega alates aprillist 2008. Sest just siis lasid Berliin ja Pariis põhja George W. Bushi välispoliitika, nii et Kremli mureks jäi kirstu kaande viimase naela löömine. Võis aimata, kus ja millal, sest näiliselt ei huvitanud Lõuna-Osseetia enam kedagi ja kaks kerget võitu saavutanud ning Abhaasia kaotamist tunnetanud Saakašvilil tekkis kiusatus end vähemalt Lõuna-Osseetias kehtestada. Ta arvestas ilmselt väikse sõjaga, ent tähtede seis – USA-keskne maailm oli asendunud multipolaarsega – oli säärane, et Kreml võis pool Georgiat puruks peksta enda tõsiseltvõetavuse nimel.

Järgnes Venemaa tegevusruumi kiire laiendamine (mida need baaside lepingud Lõuna-Oseetia ja Abhaasiaga muud tähendavad?). Muu hulgas läks lahti olümpiaobjektide täismõõduline ehitamine ja kuna normaalse puhkamise võimalused Musta mere ääres ahenesid järsult, sõitiski osa sealseist suvitajaist Läänemere äärde.

Kui Sotši-Suhhumi kandi lähitulevikus pole kahtlust, siis Lõuna-Osseetiale on raske isegi tunnustust leida. Praegu on Kremlil kasulik näidata Tshinvali purustusi, mis ei jää alla kaadritele Groznõist ja kümnetest Tšetšeenia asulatest 1994 ja 1999. Kreml näitab neid nii vilksamisi, et neid tuleb otsida muu maailma kanalitelt. Vaatamata Moskva propagandakärale, tuleb Lõuna-Osseetiat kõrvutada Tšetšeeniaga: mõlemal juhul sõditi oma maa separatistidega, kus ühele seltskonnale tuli teine riik appi, teisele  mitte ja ülejäänute suhtumise toimuvasse otsustas järjekordselt tõik, et üks on Venemaa ja teine väikeriik.

Venemaad on pärast Esimest maailmasõda korduvalt pilpa peal kantud ja juhtumisi on jälle see aeg käes. Kreml jagab seisu suurepäraselt ja lubab väisanguid à la Medvedev Abhaasias: teeme, mis tahame ja kus tahame.

Kreml kasutab maksimaalselt ära arusaamatusi ja aeglust, mis saadab Euroopa Liidu juhtimise kujunemist. Taktika on lihtne: jätkuvad kokkulepped mõne suurriigiga. Protsess, kus ikka on soosik Saksamaa. Ehkki paralleelid 1939. aastaga, kui MRP salaprotokollis teatas Berliin, et teda Bessaraabia ei huvita, ja Moskva kinnitas, et teda küll huvitab, tekivad kergelt, on praegugi kuum teema Medvedevi ja Angela Merkeli 5. juuni plaani 4. punkt, mis lubab Transnistria konflikti lahendust.

Väidetavalt olla Merkel lubanud Venemaale viisavabadust ELiga juhul, kui viiakse ära väed Transnistriast. ELi paljuräägitud ühtne välispoliitika on siiani tähendanud suurriikide kahepoolsete otsuste kinnitamist. Paremaks ei läinud seis pärast kokkulepet ELi välisteenistuse kohta 8. juulil. Europarlamendi ”tarkus” seisnes selles, et paruness Catherine Ashton ei või selle kõrge kogu ette saata enda asemel oma asetäitjat, kuid teda tohivad asendada ELi laienemis-, arengu- ja humanitaarabivolinik või eesistujamaa välisminister. Kuna oleme kuulnud, milliseid vastuseid annavad Eesti valitsuse asendusministrid, siis tarkus missugune sellelt kõrgelt kojalt! Kui lisada mainitutele komisjoni presidendi Jose Manuel Barroso õigus iga kell ise otsustada, peab kartma küll, et ELi välispoliitika jagamine mitme voliniku vahel muudab ühtse välispoliitika võimatuks.