Ilmar Tõnisson: Kui oled teiste vastu hea, on sinu elu rõõmus ja tulvil armastust. Ja oma lähedasi peaks abistama, et valu oleks vähem

Ilmar Tõnisson. Foto: PP

Pool sajandit Pärnumaal ja Eesti muusikarindel tegutsenud dirigent, pedagoog, interpreet ja muusikafestivalide vedaja Ilmar Tõnisson on südamlik ja auväärne mees, kel kodumaakonna kultuuriloos kanda tähendusrikas traditsioonide algataja ning hoidja roll.

Äsja 75. sünnipäeva pere ringis pidanud Ilmar Tõnisson tähistas oma juubelit kontserdiga Pärnu raekojas eile, kus ta astus üle aastate taas dirigendipulti. Õnnitlejaid oli kaugelt ja lähedalt.   

Kuigi olete sündinud põllupidajate peres Pärnumaal, olete muusa valitud. Millised on teie kõige varasemad muusikaga seotud mälestused?

Isa ja ema olid Audru riigimõisa töötajad. Mõisa kubjas oli mulle öelnud, kui põllul vao vahel seisin, et “Ilmar, laula midagi”. Olin siis kahe ja poole aastane ja laulsin ikka seal kartulivao vahel. Kubjas oli mulle isegi mündi visanud. Veel mäletan, et enne Teist maailmasõda peeti Ülejõe laadaplatsil laata, kus isa mulle suupilli ostis. Olin siis kolmene.

Sõja ajal käisin pidudel laulmas ja teenisin sellega. Ema püüdis mind Pärnu muusikakooli panna, aga direktor ütles, et kui kodus pilli pole, siis ei saa. Nii ma läksin hoopis kutsekooli elektri ja laevanduse eriala õppima. Õnneks tegutses koolis puhkpilliorkester, kus Estonia teatri esimene klarnetist Johannes Kostabi mulle klarneti pihku pistis. Siis algas muusikaõppimine täie hooga ja tulemused olid plahvatuslikud.

Olite siis 17aastane. Pidite küll meeletult harjutama, et kaotatud aega tasa teha.

Aga õppimine kulges väga tormiliselt. Septembris sain pilli ja kolme kuu pärast mängisin Estonia teatris aktusel duetis klarnetipartiid, mida kanti üle raadios. Aasta pärast komplekteeriti mind rahvapilliorkestrisse ja siis andsime Moskva kõige uhkemates kontserdisaalides järgemööda 40 kontserti.

Olin juba mänginud koos professionaalsete muusikutega, kui astusin Tallinna laste muusikakooli. Läbisin selle kolme aastaga. Siis jätkasin õpinguid Tallinna muusikakoolis. Vahel alustasin klarneti harjutamist varahommikul, teinekord võttis see koguni kaheksa tundi päevas. Kooli ajal kutsuti mind mängima filharmoonia kuulsasse ETKVLi keskuse instrumentaalkvartetti, kus akordioni mängis Arne Oit. 1957 olime Eesti parim punt.

Kuidas esimest korda dirigendipulti sattusite?

Tallinna muusikakooli direktor ja minu esimene dirigeerimisõpetaja Heino Rannap pani mind muusikakooli sümfooniaorkestri ette. Juhatasin Tšaikovski viienda sümfoonia teist osa. Sain sellest julgust. Õppisin pealinnas muusikat seitse aastat ja tulin seejärel Pärnusse, et hakata juhatama linna puhkpilli- ja sümfooniaorkestrit ning õpetama muusikakoolis. Tollal oli iga elukutselise pillimehe nõuanne mulle kuldaväärt. Konservatooriumi lõpetasin hiljem.

Kindlasti jälgis teie agarust toonane võim. Parteipileti puudumisel hakati ju kohe tiibu kärpima.

Tegin oma tööd väga hoolega ja saavutusi konkurssidel tuli ridamisi. Kohaliku parteikomitee teine sekretär kutsus mind välja, öeldes, et parteile oleks suur au, kui astuksin liikmeks. Naine oli väga vastu. Ütles, et see oleks kole küll, kui kunagi keegi meenutab Ilmar Tõnissoni kui suurt kommunisti. Keeldusin. Hiljem olen näinud KGB toimikuid, kust selgus, et olin pideva kontrolli all. Ka minu preemiareisidele läände ja idasse tõmmati kriips peale. See oli karistus.

Teie elu kõige valusam aeg oli siis, kui teie teeneid Pärnus enam ei vajatud.

See oli 1974. aastal, kui hakkasin suvemuusikaorkestrit komplekteerima ja kultuuriosakonna juhataja teatas mulle, et sümfooniaorkester Pärnus enam ei mängi.

See traditsioon lõhuti. Ometi olid need kontserdid puhkajate hulgas väga populaarsed. Pärnus suvitas vene intelligents, kes harjunud Venemaa akadeemiliste kontsertidega. Siin said nad järsku kuulda operetipopurriisid, fantaasiaid ooperimuusikast, avamänge, ühesõnaga, muusikat, mis sobib suvel, et lõõgastuda ja nautida vaba õhkkonda.

See muusika jahmatas puhkajaid. Loomulikult kanti ette instrumentaalkontserte, sümfooniaid ja ooperiaariaid selliste tähtede, nagu Georg Otsa, Hendrik Krum-mi ja Urve Tautsi abil. Iga kontserdi järel toodi mulle kuhjaga lilli. 1980ndal lõpetas tegevuse linna sümfooniaorkester. Kohalik parteisekretär ütles, et aitab selle vana hobuse ülevalhoidmisest.

Praegu mõtlen: mis sellest, et ma Pärnu linnaorkestrit ei juhata. Olen õnnelik, et neil raskeil aastail, kui sümfoonilist muusikat Pärnus pilati ja millekski ei peetud, õnnestus see traditsioon siiski säilitada.

Toona ei olnud ju majanduslikku kitsikust. Võimul olnud kultuuriametnikud võinuks olla haritumad inimesed ning mõista, et hävitasid suvemuusikakontsertidega Pärnu Nokia. Seda viga ei ole siiani tunnistatud. See aeg oli väga valus.

Tööpuudust mul ei olnud, sest jätkasin tööd muusikapedagoogina Tallinnas. Ja ma ei jätnud Pärnuski jonni. 1981 moodustasin kammerorkestri ehitusettevõtte Pärnu KEKi juurde. See orkester oma hea tasemega pakkus naudingut Armeeniast Põhja-Soomeni ja Siberist Põhja-Kanadani.

Sellest kollektiivist on välja kasvanud Pärnu linnaorkester. Aga kõnelge, mille poolest eristuvad teie põlvkonna muusikud tänapäeva kolleegidest?

1960ndatel ja 1970ndatel oli rohkem muusikaarmastust. Taheti rohkem koos musitseerida ja koos olla. Suvel sõitsid parimad mehed Tallinnast ja Tartust Pärnusse, et siin muusikat teha. Inimesed ei olnud nii nõudlikud kui praegu, rahast ei räägitud nii palju, see ei olnud elus esikohal. Aeti kitsamalt läbi.

Muusikapedagoogi palk oli minul 60 rubla. Tuli lisatööd teha, kurki-tomatit kasvatada. Kontsertmeister ja legendaarne viiuldaja Hugo Schüts magas suvel oma perega kultuurimaja teisel korrusel põrandal klaveri all ning nii aastaid. Auväärne klaveriõpetaja Juhan Kaljaspoolik magas Vene koolis kitsal pingil, külje all minu talvemantel. Nad olid rahvusvahelised tähed. Kas suudate kujutada praegu sellist asja?

Mingi romantiline hõng oli muusikute kokkusaamistel, hoopis teine kui praegu. Võtame kas või üleslaulmise. Muusikutest sõbrad tulid sünnipäeval öösel või varahommikul mulle koju akna taha laulma.

Praegu on küll palgad kõrgemad, aga ma ei usu, et praegu rõõmsamalt ja õnnelikumalt elatakse kui 60ndatel. Siis visati rohkem nalja ja suheldi headuse põhimõttel. Praegu on määravaks raha ja head tingimused.

Vahel on tunne, et enne kontserdimaja valmimist polnud võimalik Pärnus õiget muusikat tehagi.

Nii see oli. Korraldades Pärnus Beethoveni muusika päevi, millest hiljem kasvas välja Oistrahhi festival, kirjutasin linnavalitsusele kirja, põhjendamaks vajadust korraliku kontserdisaali järele. Seda mõtet toetasid Eesti paljud nimekad muusikainimesed.

Siis on omamoodi sümboolne, et Pärnu kontserdimaja ehitamise eest seisiski hea teie õpilane Aivar Mäe. Aga mis tundega jälgite Oistrahhi festivali kontserte?

Oistrahhi festival on rahvusvaheline ning suurejooneline üritus. Samal ajal küllalt pikk: see on kestnud vahel kuni kolm nädalat. Minu arvetes piisaks, kui festival kestaks kümme päeva. Majanduslikus mõttes.

Tore, et Pärnu muusikaelu on mitmekesine ja oma koht on siin orelifestivalil, suupillifestivalil ja bluusipäevadel. Suvi olgu puhkajale kirju!

Kõigele vaatamata võib öelda, et saatus on teid hellitanud. Oma 75 aasta juubelil võite puhta südamega minevikku vaadata ja rõõmu tunda. Teil on imekena kodu, armastav pere, palju muusikutest sõpru, õpilasi ning heasoovijaid. Viimasel üldlaulupeol oli pool puhkpilliorkestri juhtidest teie õpilased.
 
Pensionipõlves olen nüüd niisama logelnud ja kala püüdnud. Ahvenat olen tublisti saanud, vimma ja koha ka. Rannarahva elu juurde käib ikka kala. Olen Tahkurannas elanud juba 40 aastat. Ma usun, et iga eestlase kohus on järeltuleva põlve peale mõelda, et meie rahvus ei kaoks. Mul on kaks poega ja neli lapselast, olen nende üle väga uhke ja õnnelik. Lapsi oleks tahtnud perre veel rohkem, aga seda asja üksi ei otsusta. Pean perekonda elus väga oluliseks, see annab inimese elule stabiilsuse.  

Inimesed võiksid rohkem armastada ja hoolida oma lähedastest ja neid ikka abistada, et valu oleks vähem. Kui oled teiste vastu hea, on sinu elu rõõmus. Peaks püüdma ikka ausalt elada ja nii palju kadedust pole vaja tunda.

Kas teie lapsedki on seotud muusikaga?

Ma proovisin neile muusikat külge pookida ja tulemuseks on neist sirgunud head muusikakuulajad, aga muusikud mitte. Ei tohi tegelikult suruda. Muusika nõuab taevalikku sädet. Mäletan, et Pärnu lastemuusikakoolis pärast kevadisi eksameid oli kohalikus lehes ikka kuulutused, et müüa viiulid ja klaverid. Iga inimene valigu amet, mida armastab.

Üldse on armastus elus väga tähtis ja sõprus. Sõprus kestab minu jaoks surmani, kauemgi veel. Kindel truude sõprade ja lähedaste ring loob stabiilsuse, sest vaadake, kui hüppeline ja ebakindel on majandus. Olen märganud, et Eestis suheldakse inimesega nii kaua, kui temast on kasu, ja siis pööratakse selg.

Et olla õnnelik tuleks oma väike maailm kujundada stabiilseks. Elu on nii helgem.