Indiat hoiavad koos sallivus ja demokraatia

India lipuvärvid moodustanud koolilaste peaproov enne homseid iseseisvuspäeva pidustusi Indias. Pealinnas Delhis toimuvad need traditsiooniliselt ajaloolise kindluse Punase Fordi juures. Foto: Reuters

India on 1,17 miljardi inimesega riik, kus 40 protsenti elanikest räägib emakeelena hindi keelt ja 82 protsenti kodanikest peab end hinduks ehk väidab enda usutunnistuseks olevat hinduismi. Riik, kus ametlikult ei kehti, aga igapäevaelus elab edasi kastisüsteem ja kus 8,1 protsenti rahvastikust kuulub hõimudesse. Homme tähistab India sõltumatuse saavutamist Suurbritanniast 15. augustil 1947.

Oma essees vaatlen demokraatia ja tolerantsi seost paljurahvuselise India ühendamises. Kuidas on võimalik, et nii suur maa-ala nii paljude inimestega suudab end riigina enam-vähem rahulikult koos hoida ja sallib kõike ja kõiki subkontinendil elavat? Mis põhjustel on India nii eriline? Kombed, religioon, tsivilisatsioon?

India iseseisvuse väljakuulutamisest 1947. aastal on India deklareerinud end demokraatliku riigina. Tema iseseisvuse põhilised kujundajad Jawaharlal Nehru ja Mahatma Gandhi nägid iseseisvat India ühiskonda kui peret. Peresiseselt võib küll tülitseda, kuid alati leitakse rahuliku kooselu nimel kompromiss.

Traditsiooniline kastisüsteem oli esimesi asju, mida põhiseadus reguleeris. Nii madalaim, puutumatute kast, kui keskmine kast said juurde suuri õigusi. Õiguslikult kastisüsteem kaotati, ehkki igapäevaelus eksisteerib see tuhandeid aastaid kestnud ühiskondlik regulatsioon tänapäevani.

Maailma suurim demokraatia

Indiat loetakse maailma suurimaks demokraatiaks. Rahvaarvu arvestades on India Hiina järel suuruselt maailmas teine. Seega, väide ”suurim” on õige sel juhul, kui Hiinas pole demokraatiat. Kuigi Hiina on majanduslikult heal järjel ja üleilmse majandusliku surutise ajal kadestamisväärse majanduskasvuga riik, on ennatlik väita, nagu oleks Hiina Rahvavabariik demokraatlik.

Teisitimõtlejate tagakiusamine (lähimineviku verevalamine Beijingi Päikeseväljakul), meediavabaduse piiramine ja interneti kasutamise kärpimine (Google vs. Hiina) annavad tunnistust puuduvast demokraatiast.

India seevastu lubab piiranguteta ilmuda lehtedel ja tekkida telekanalitel ning uuel meedial. Meedias avaldatut jälgides tuleb tunnistada, et Indias valitseb sõnavabadus nii leheveergudel, televisioonis-raadios kui interneti väljaannetes. Üsna harukordne oleks fakt, kui mõni meeleavaldus oleks Indias keelatud. Sellisel juhul antaks asi kohtusse.

Indias eksisteerib kogu India iseseisvuse väljakuulutamisest alates mitmeparteisüsteem nagu vabadus meelt avaldada. Valitseb võimude lahusus. Katsun jõuda põhjusteni, kas ja miks India on demokraatlik ning kus peituvad India ühiskonna tolerantsi juured. Kas on omavaheline seos sallivuse ja hinduismi vahel? Kas tolerants tugevdab demokraatiat?  

India edusammud demokraatia vallas on kiiduväärsed. Liitrahvusluse loojad (composite natio-nalism - ingl k) Gandhi-Nehru said suurepäraselt hakkama India iseseisvuse väljakuulutamise ja põhiseaduse kirjutamisega. Ent tõele au andes tapeti Mahatma Gandhi mõni kuu pärast India iseseisvuse väljakuulutamist 1947. aastal just hindu äärmuslase poolt sellepärast, et Gandhi seisis muslimite eest.

Muslimi-hindu konflikt

1940ndate põhiküsimus oli: kuidas Briti India hakkab tulevikus pärast iseseisvumist välja nägema? Muslimid väitsid end tundvat diskrimineerituna hinduistlikus riigis, sestap tekkis neil oma arusaam iseseisvusest.

Briti India läks kaheks. India-Pakistani sõjas sai eri andmetel surma 250 000 – 1 000 000 inimest. Läänest itta ja vastupidi liikus 1947. aastal 12-15 miljonit indialast. Ei ole sugugi kindel, kas Pakistan oli Briti India muslimite rahvusliku liikumise produkt.

Pakistani sündi võib võtta kui vastureaktsiooni hindude rahvuslikule liikumisele, mis ei osanud küllaldast tähelepanu pöörata muslimite erilistele tunnetele või vajadustele. Seega näis modernse rahvusriigi ajastul territoriaalne eraldumine ainuõige tee. Hobs-bawmi meelest ei saa väita, nagu oleks territoriaalriik just see, mida Muslimi Liiga viimse hetkeni silmas pidas.

Etnilise erimeelsuse saab kokku võtta sõnapaariga: hindu-muslimi vastasseis.

Pakistani tekkimise põhjusena ei nimetatud kahe religioosse kogukonna olemasolu Briti Indias, vaid just seda, et tegemist oli kahe eri rahvusega. Hindu natsionalism, mis sai tuult tiibadesse 1990ndatel, on kui muslimi rahvusluse peegelpilt, mis viis Pakistani loomisele.

India kaks põhilist parteid on Kongressipartei (ICP) ja rahvuslusest kantud Bharatiya Janata Partei (BJP). Viimasena mainitu siht on nii hinduismi toonitamine kui hindude poliitilise ühtsuse loomine. Samal ajal nentigem, et hindud moodustavad religioosse enamuse vaid mõtteliselt. Et sellest aru saada, tuleb meenutada kastisüsteemi, mis lahutab hindusid üksteisest.

See kastisüsteemi narratiiv tuletab meelde, et diskrimineerimisel Indias võib olla nii religioosse vähemuse kui alamasse kasti kuuluva hindu nägu. Seega on loomulik, et tekivad liidud alama kasti hindude ja rahvusvähemuste vahel.

Maailmakuulsuse saavutanud India kirjanik Arundhati Roy kirjeldab 2002. aasta Gujarati traagilisi sündmusi kui hindu fašismi teket. Osariigi BJP võimurite heaks kiidetud ja Vishwa Hindu Parishadi ja Bajrang Dali ellu viidud pogrommi raames raporditi ametlikult 800 muslimi surmast.

Mitteametlikult räägiti 2000 tapetust. Üle  150 000 muslimi jäi Godharas koduta. India tollane BJP peaminister Vajpayee ei tõtanud kohemaid kannatanutele kaasa tundma, vaid tegi seda alles paari kuu pärast. Roy sedastab karmil moel, et seda, mida India Kongressipartei julgeb üksnes ööhämaruses teha, teeb BJP häbenemata päevavalguses.

Tõsi on see, et Indias esineb muslimite-hindude vahel hõõrumisi. Kui võimul on BJP, on terroriaktide tõenäosus suurem kui kongressipartei valitsemise ajal. India hiiglaslikku rahvaarvu silmas pidades on võimalik siiski järeldada, et India ühtekokku eksisteerib suhteliselt rahulikult. Igapäevaelus pole kokkupõrked religioossel pinnal norm, vaid sellest kõrvalekaldumine.

Kastisüsteem  

Lääne perspektiivist on kastisüsteem midagi ahistavat ja alandavat. Ometi oli see aastatuhandete vältel midagi, millel oli ratsionaalne iva ja mis hoidis ülimalt mitmekesist Indiat koos. Sellest vaatevinklist õigustab Mahatma Gandhi kaasaegne poeet ja filosoof  Rabindranath Tagore möödunud sajandi esimesel veerandil India tsivilisatsiooni kastisüsteemi.

Tagore kirjeldab Indiat kui maad, mis on ”loomu poolest palju ja ometi kogemata üks ning kannatab kogu aeg oma mitmekesisuse lõtvuse ja ühtsuse nõrkuse käes. Olgu India auks öeldud, et seda mitmekesisust ei loonud tema ise, ta sai selle faktina oma ajaloo alguses. India oli algusest peale salliv rassierinevuste suhtes ja see sallivuse vaim toimib läbi kogu tema ajaloo.

Ta kastisüsteem on selle sallivusvaimu tulemus. Sest India on kogu aeg püüdnud välja arendada ühiskondlikku ühtsust, milles kõiki rahvaid saaks koos hoida ja siiski täielikult nautida nende erinevuste vaba säilimist. Seos on olnud nii lõtv kui võimalik ja siiski nii pingul, kui olukord lubab. See on tekitanud niisuguse nähtuse, mida võiks nimetada ühiskondliku föderatsiooni ühendriikideks, mille ühiseks nimeks on hinduism”. (Tagore “Rahvuslusest”, Tallinn, 2008.)

50ndatest on Indias kehtiv positiivse kaasamise seadus (ingl k affirmative action act), mille sisu seisneb selles, et avalik sektor ehk riik peab tööd andma keskmise ja alama kasti hindudele. See tähendab 58 protsendile India elanikest. Ehk demokraatia tingimustes ”parandatud” kastisüsteem annab võimaluse kaasata rohkem inimesi.

Eriti häid tulemusi on saavutatud Lõuna-India osariikides Karna-takas, Tamil Nadus ja Keralas. Pikkamööda on seesama seadus hakanud tööle ka põhjapoolsetes osariikides. Tõsi on seegi, et põhiliselt pole töökohad Indias niivõrd avalikus, kuivõrd erasektoris. Viimasena mainitu suhtes aga positiivse kaasamise seadus ei kohaldu. See tähendab, et suurt läbimurret töö andmises madalamatele kastidele pole Indias toimunud.  

Hinduism ja tolerants

India on paljude usundite sünnikoht. Hinduism on neist vanim, aga ka budism, džainism, sikhism.

India on olnud avatud ja võtnud vastu palju rahvaid, kes kõik on leidnud oma koha India ühiskonnas: muslimid, parsid, juudid, Süüria kristlased, Püha Toomase kummardajad. Indiasse on tulnud ja jäänud paljud rändajad Kagu-Aasiast ja Kesk-Euroopast. Neist kõigist on ajaloo vältel saanud indialased.

Hinduism on maailma religioon. Nii nagu India rahvaarv on muljetavaldav, nõnda on hinduismi järgijaid väga palju: ligi kuuendik planeedist. Sealjuures on sir Mark Tullyl õigus, et hinduismi ei saa välismaalane päriselt üle võtta, kuna traditsiooniliselt on hinduism elulaad, millesse ollakse sündinud.

Hinduism on pluralistlik religioon. Jumalate hulk on sedavõrd suur, et kõiki neid kokku lugeda näib olevat võimatu. Igal jumalal on hinduismis oma koht ja hindud peavad loomulikuks, et inimesed kummardavad eri jumalaid.

Paljud kirjeldavad hinduismi kui sanatana dharma’t ehk kui igavikulist traditsiooni või igaviku religiooni.

”Ta on kõigist mulle tuntud usunditest kõige sallivam. Tema ebadogmaatilisus on avaldanud mulle sügavat mõju, seda enam, et ta annab oma järgijatele avaraimad võimalused eneseavaldamiseks. Kuna ta pole eksklusiivne usund, siis ei keela ta oma järgijatel austada kõiki teisi uske, vaid lubab imetleda ja omaks võtta kõike, mis on teistes uskudes head.

Vägivallatus on ühine kõigile religioonidele, ülima väljenduse ja rakenduse on ta aga leidnud hinduismis.”(Gandhi “Maailm on väsinud vihkamast”, Loomingu Raamatukogu, Tallinn, 1969.)

Hindu traditsioon on andnud elujõu Indias jätkusuutlikule dialoogikultuurile ja sallivusele. Oluline on alla kriipsutada, et suurimad sallivuse eestkõnelejad Amartya Seni järgi pole sugugi hindud, vaid Ashoka, kes oli budist, ja Akbar, kes oli muslim. Mõistagi kuulusid nad mitmepalgelisse kultuuri, milles elujõuliselt esines hindu heterodoksus.

Hinduismi puhul on tegemist pikaajalise erimeelsuste ja kahtluste sallivusega, mis ulatub 3500 aasta taha vedade aega, kui oli koht sügavmõttelisele skepsisele: kes tegelikult teab? Kes seda kuulutab? Millal see tekkis? Millal see looming esile kerkis? Võib-olla see vormistas end ise, võib-olla mitte.  

India tsivilisatsioon, mille nurgakivi on hinduism oma loendamatute jumalatega, on sedavõrd tolerantne, et selle raames leiavad endale koha nii eri rahvad, rassid kui religioonid.

Arusaamatusi küll tekib, aga hiiglasliku riigi puhul on see paratamatu. Suur pilt Indiast on eri autorite järgi summa summarum rahumeelne ja subkontinendi eri rahvaid austav.

Lõpetuseks

Paljude rahvuste ja rasside, religioonide ja kultuuridega 27 osariigiga 1,17 miljardi elanikuga India on demokraatlik riik, mille lipukiri on õigustatult ”Erisused ühtsuses!” (ingl k unity in diver-sity). Läbi oma pika ajaloo on India ikka sallinud erisusi, lubanud lahkesti erimeelsust väljendavaid väitlusi, võtnud vastu nii Kagu-Aasiast kui Kesk-Euroopast tulnud inimesi, et nende koduks kujuneks India ja staatuseks indialane.

Hinduism kui ülejäänud religioone tolereeriv usk on aidanud kaasa sallivuse süvenemisele India ühiskonnas. Religioosne natsionalism on küll Indias olemas, aga siiski mitte põhiprobleem. Vastasseis, kuid osariigiti erinev ja kogu riigi tähenduses mitte liiga terav, leiab aset muslimi ja hindu rahvuslaste vahel. Aga India ühiskonnas puudub vihkamine.

Iseseisva demokraatliku India põhiseadus kohtleb kõiki indialasi kui võrdseid. Meil tasuks Indiat rohkem tundma õppida. Ei üht ega teist pole meil siin Maarjamaal ülemäära palju.