Ariel Pink, „Pom Pom“

Foto: PP

Ariel Pinki tee kuulsusesärani on kulgenud nagu pea iga teise indie-artisti rännak piimajõgede ja pudrumägedeni: magamistoas hulle ideid salvestanud muusik on ära tinistanud nii plaadifirmad kui end peavoolust väljapoole asetavad suurlinnahipsterid. Ehkki Pinki on süüdistatud enda muusika suureks müümises, suudab „Pom Pom“ heas mõttes üllatada. Pink ei löö risti ette millegi ees. Kohati tundub tema julgus kasutada helisid arvutimängudest paaniflöödini tüütult pretensioonikas, ent tema muusikaliste valikute geniaalsuses ei kahtle enam tõenäoliselt ükski melomaan.

Pink ei karda olla nõme, natuke liiga camp ja kohati naisi vihkav. Selle kõige puhul jääb õhku rippuma küsimus: kui palju on laulude sõnumites sünget huumorit ja sarkasmi ja kui palju Pinki tumedast mateeriast koosneva alateadvuse ilmutusi? Ma kahtlustan pigem esimest, ent kuna popkultuur kubiseb niigi misogüüniast, ei saa ma seda Pinkile paraku andeks anda.

„Pom Pom“ on nii mõneski mõttes nagu rongiõnnetus: emotsionaalselt ebastabiilne, muusikaliselt laialivalguv, peaaegu hüsteeriline, kuid seda kõike seob viimseni lihvitud kroom ja sile pealispind.