Reisimine pole privileeg, vaid õigus

Turismikoolitaja Thomas Baumi jutu järgi mõjutavad turismi ka sotsiaalsed probleemid, näiteks põlvkondade ebaproportsionaalsuse kasv ja migratsioon. Foto: Pärnu kolledž

Turismikoolitaja Thomas Baum Šotimaalt osales möödunud nädalal Pärnus peetud turismikonverentsil, kus kõneles muutustest turismis töö ja töökohtade vaatevinklist.

Selle teemaga on ta tegelnud Inglismaal ja Iirimaal niihästi uurimistööde kui koolituste kaudu üle 30 aasta. Ta on töötanud turismis era- ja riigisektoris, osalenud Aasia ja Ida-Euroopa projektides.

Turism paelub Baumi jätkuvalt. Ta peab seda väga mitmekesiseks valdkonnaks, kuigi teemad ja probleemid on lähedased üsna eri paikades.

Palun tutvustage ennast lugejaile.

Alustasin turismis ametikoolitusest. Töötasin Dublinis agentuuris, mis koolitas turismitöötajaid, alustades lihtsamast tasemest kuni meistriteni.

Edasi läks mu töö aina rahvusvahelisemaks paljude projektide kaudu Aasias, Aafrikas ja Ida-Euroopas. Olen teinud koostööd erasektori ja valitsustega, näinud kummalisi ja suurepäraseid kohti.

Ütlesite konverentsiettekandes, et see töö võlub teid. Milles seisneb võlu?

Mu töö on andnud mulle suurepärase võimaluse näha turismi kogu mitmekesisuses. Samad probleemid ja teemad on maailma igas nurgas, aga alati on neil uued aspektid. Kõikjal õpin uusi asju.

Arvan, et tean vastust, aga avastan, et mida rohkem uurida, seda täpsemaid vastuseid saab.

Turismil on oma kultuurilised mõõtmed, sotsiaalsed väljakutsed, nagu põlvkondade teema, migratsioon, mis on Euroopas praegu kõneaineks. Need kõik ilmnevad ka turismis.

Olete Pärnus käinud korduvalt. Mida turismi asjatundjana Pärnu kohta arvate?

Olen siin olnud lühiajaliselt mõne päeva korraga. Kasvasin üles samalaadses kohas, kus turism on hooajaline.

Mõistan hästi suletud kohvikuid, vaikseid tänavaid talvel, nagu on puhkuselinnale omane.

See on omamoodi atraktiivne: linn on unine ja ärkab siis jälle ellu. Olen olnud siin suvel vaid korra. Siis on Pärnu täiesti teistsugune.

Linn vajab talvel puhkust, kuigi majanduslikult on raske olla põhjamaine mereäärne puhkusepaik.

Kas oskate öelda mõnd head ideed, kuidas hooajaväliselt turismi edendada?

Arvan, et võimalused on kultuuripärandi arendamine, muusika, spaad – olete väga edukad oma spaadega. Eakate soomlaste teenindamine on väga hea võimalus, mida olete ära kasutanud.

Aga sellest ei piisa.

Jah, muidugi. Arvan, et väljapääsuks on kultuurisündmused, tegevused, mis ei sõltu kliimast ja ilmast. Pakkuda võimalusi vanemale seltskonnale, kes kaugele ei reisi.

Samasugune ilm on Šotimaal ja väga raske on inimesi meelitada sinna, kui kõik on ümberringi hall.

Kus on teie turistid sel aastaajal?

Suurtes linnades. Arvan, et Tallinn on talvelgi edukas. Suurlinnade turismi on palju kergem edendada hooajavälisel ajal kui kuurorti turiste meelitada.

Töötajatele, kes tahavad turismis karjääri teha, on tähtis leida sobivat tööd selles valdkonnas hooaja vahepeal.

Olen näinud ettevõtteid, kes on teinud lepinguid talvekuurortidega, et nad saadavad oma häid noori töötajaid talveks sinna – nii tehakse Iirimaal ja Šotimaal.

Töötajaid saadetakse Šveitsi Alpidesse ja mujale. Nad saavad uusi kogemusi ja tulevad hooajaks tagasi. Kuid see sobib noortele, kel pole perekonda.

Suvekuurortidel on raske ja loomulikult mõjutab see sealse turismi kvaliteeti. Hooajalisus on üks suurimaid probleeme Euroopa turismis. Ma ei usu, et keegi on leidnud sellele väga head lahendust.

Millisena näete turismi tulevikku globaalselt, näiteks loodushoidu silmas pidades?

Mõni on väga kriitiline massiturismi suhtes, tuues näiteks suured rahvamassid Hispaania supelrandades.

Mingil tasemel on selline turism kõige säästlikum, sest suur hulk rahvast on koos ühes piirkonnas ja nad ei riku keskkonda kõikjal.

Turismi ökoloogiast räägitakse, räägitud on ka keskkonnamaksust turismis, reisimise piirangutest isegi, aga ma ei arva, et see on mõistlik.

Turismi turud kasvavad kiiresti Hiinas ja Indias. Neil inimestel pole olnud varem võimalust reisida.

Ma ei arva, et võiksime öelda: te ei või siia tulla, sest meie, lääne inimesed, oleme tarbinud turismi juba ülemäära.

Turismi vaadatakse pigem kui õigust. Teie naabrid soomlased on ühed suurimad reisijad, statistika järgi reisib neil iga inimene rohkem kui ükski teine rahvas.

Noored ei pea reisimist millekski eriliseks. Nad näevad ennast maailmakodanikena, võtavad seda normaalse ja loomulikuna, et saavad reisida sinna, kuhu tahavad. Ma ei usu, et on võimalik seda piirata.

Peame leidma tee, kuidas juhtida seda majandusvaldkonda võimalikult efektiivselt.