“Küllap vist” ehk kõnelus Vanapaganaga

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy

Läbi reisisadama terminali kostis mehine röögatus: “Tahan minna Kalevipojaks, tahan õndsaks saada!“ Kohale jõudnud turvamehed nõudsid vihaselt vanamehelt, kes kandis pastlaid ja pükse, mida vaevu hoidis rebadel suurte hambajälgedega lai sedelgarihm, ID-kaarti või passi.

Pika otsimise peale leidis vanamees põuetaskust paberitüki, kus selges eesti keeles kirjas, et on Põrgupõhja uus Vanapagan Jürka. Turvamehed pärima, kust selline paber pärit.

Jürka vastu, et juudi käest ostis. Pika punnimise peale õnnestus mul Jürka turvameeste käest päästa. Rahustasin Jürkat ja ütlesin, et olen Kase talust, kust Jürka oma naise Lisetega sai seapõrsa asemel kassipoja. Küsisin, kas ta seda mäletab. Jürka tunnistas ja tunnistas, lõpuks kostis: „Eit mäletas, aga eit suri ära.“

Märksõnad

Tagasi üles