Kommentaar: Lähis-Ida rindel on suured muutused

Euroopa Liidu saadik Catherine Ashton ja Iraani välisminister Javad Zarif: kokkulepet ei sündinud. Foto: Reuters

Peamine on muidugi see, et esmaspäeval otsustasid USA, Prantsuse, Suurbritannia, Saksamaa, Hiina, Venemaa ja Iraani välisminister Viinis, et kokkulepet Iraani tuumaprogrammide osas ei tule. Nad panid paika uue lõppaja – 1. juuli 2015 – koos sõnumiga, et Iraan saab selle ajani iga kuu võtta kasutusele 700 miljonit dollarit oma Lääne pankades külmutatud varadest. Mõlemad teated, läbirääkimiste jätkumine ja Iraani ametlik (osaline) sanktsioonide alt pääsemine, kõnelevad Teherani võidust.

Samal ajal tuleb nentida, et vähemalt viis suurriiki allus järjekordselt Iisraeli diktaadile. Pole ju saladus, et nende kõneluste mõte on algusest peale olnud vältida moslemite tuumarelva teket Lähis- ja Kesk-Idas, ent selle poliitika varjus tehti vaikselt valmis Iisraeli tuumarelv. Iisrael seda ei tunnista, nagu ei tunnista Venemaa oma meesteks rohelisi mehikesi ja peab auasjaks, et tema allveelaevad ja sõjalennukid mängivad ”tumma“.

Iisrael oli selgelt üks Iraagi-vastase 2003. aasta interventsiooni algatajaid, millega kukutati Saddam Husseini sunniitlik režiim, ent pandi šiiite samas riigis võimule tuues alus suurele kaosele piirkonnas. Sealtpeale pühendus Iisrael ise Iraani tuumapotentsiaali hävitamisele. Ent USA 2008. aasta valimised võitis demokraat Barack Obama, kes ei üritanud Lähis-Ida asju lahendada mitte jõu, vaid diplomaatiaga. Paraku jäi ta alla Iisraeli vastutegevusele. Palestiina riigi loomise osas toimus veel 2009. aastal hääletus ÜRO peaassambleel, ent sealt pole kaugemale jõutud. Seda on takistanud revolutsioonid araabia maades, Iisraeli kolm sõda Gaza sektoris ja Türgi-Iisraeli tüli.