Taastusravikeskuse Sõprus müümine enampakkumisel küttis oodatult kirgi. Tegemist on ikkagi suvepealinna traditsioonilise ettevõtte, peaaegu sümboliga. Kõik on müüdav ja sümbol jääb sümboliks eraomanduseski. Seda enam, et linn pole ettevõtetele just kõige parem omanik, liites need päevapoliitikaga. See aga toob ärile ainult kahju.
Sõpruse müügi puhul kerkisid peamiste küsimustena, mille suhtes isegi võimuliidu sees eriarvamusele jäädi, esile hind ja aeg. Kuigi kinnisvaraturg näitab vähehaaval elavnemise märke, võib – ehkki muidugi ei pruugi – 1. jaanuaril saabuv euro olukorda parandada. Hinna ja aja kohta arvas Sõpruse juhataja Jaanus Ots, et ostjale atraktiivne paistmiseks on ettevõttel kõik olemas: hea asukoht, turuosa, kvalifitseeritud personal ja tugev arengupotentsiaal. Ots oli kindel, et tulevikku vaadates võidab müügitehingust kõige enam Sõprus ise.
Kas ja kui palju Sõprus võidab, on peagi uue omaniku teha. Praegu on teada niipalju, et Sõprus jätkab taastusravikeskusena, mis edaspidi hakkab pakkuma teenuseid keskmise ja sügava puudega inimestelegi. Oma nišš on Eesti taastusravikeskuste turul hädavajalik ja nii Pärnu linna kui Sõpruse huvides on, et taastusravikeskus mõningase suunamuutusegi järel elujõuliseks jääb. Võib minna ka nii, et uus omanik müüb Sõpruse kasudega edasi.
Pärnu linnavolikogu otsustas Sõpruse aktsiate enampakkumise hinda tõsta 20 miljoni kroonini ja ainsa ostupakkumise teinud Pärnu Ravikeskus OÜ on nõus nende eest maksma 23 401 000 krooni. Seega saab linnakassa hädalisel ajal rohkem lisa, kui loodeti. Kõik tunduvad võitvat, ometi jääb Sõpruse loost natuke paha maitse suhu ja ettepanek “vahest võinuks oodata” keelele.