Pärnu linnavalitsuse ettepanek linnavolikogule maksta töö kaotanud pärnakate üldharidus- või kutsekoolis õppivatele lastele koolialguse toetust 500 krooni iga lapse kohta on asjalik. Arvestades võimuliidu ülekaalu, ei tohiks linnavalitsuse algatuse seadustamine olla keeruline.
Ainus, mis võib kohalikud seadusandjad mõtlikuks teha, oleks toetuskõlvuliste arv. Praegu ei tea keegi, kui paljudel töö kaotanud pärnakatel on koolis käivaid lapsi.
Abivajajate arvust sõltuvalt tekib volikogul vajadus suurendada toetuse summat.
Toetuse saamise avalduse esitanute arvu järgi saab taas selgemaks, millises olukorras oleme, sest kehvas majanduskliimas kannatavad kõige rohkem lapsed.
Muidugi, 500 krooni on kas või varasema aja esimesse klassi mineva lapse 2000kroonise toetusega võrreldes väike, aga asi seegi. Midagi hädavajalikku saab ühe jakobsonigi eest. Seda enam, et osa koolitarvete müüjaid kinnitab, et suure osa koolikauba hind pole mullusega võrreldes muutunud.
Pärnu Postimees on seda meelt, et kui toetusi maksta, siis tõesti neile, kes seda vajavad. Varasemat Viisitamme-500-poliitikat ei saanud heaks kiita juba sellepärast, et isegi pensionäride materiaalne kindlustatus on väga erinev.
Toomas Kivimägi juhitav linnavõim lubab töö kaotanud vanemate lastele koolialguse toetust järgnevatelgi aastatel. Seegi on tark ja ettevaatav otsus, sest kuigi võib täheldada majanduse elavnemise märke, tööpuudus hakkab taganema visalt.
Töötust pole põhjust häbeneda ja kui lapsed vajavad koolitamist, on iga õlekõrs abiks.