Kalev Vilgats: Sotside võimalused ja võimatused

Kalev Vilgats
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kalev Vilgats.
Kalev Vilgats. Foto: Urmas Luik

Sotside ajurünnak Pärnu keskraamatukogu saalis oli mitmeti tähelepanuväärne.

Kõigepealt osalejad, kellest kolm – Jüri Pihl, Sven Mikser ja Indrek Saar – on selgelt andnud teada oma esimeheambitsioonist. Pihliga edasi minnes nõustuvad sotsid oma Keskerakonna puudli või Väikese-Peetri imagoga.

Sven Mikser on siiani jätnud hea mulje oma välispoliitiliste kirjutiste ja sõnavõttudega eriti raadios, aga erakonna esimehe kohale pürgimine tundub kuidagi kerge kaaluga olevat.

Indrek Saar üllatas Euroopa sotsiaaldemokraatia olukorra tundmisega ja võib erakonna valimisstrateegia koostamisel teha tõhusat tööd.

Urve Palo ministriks olemise ajast meenub muulaste poputamine ja pilpal hoidmine, kuid lõimumine ise ei edenenud kuigivõrd. Pärnus pani kaanetibi väljanägemisega Palo puusse, kritiseerides kutseharidust, mis ei jõudvat vajadustega sammu pidada. Seepeale kutsuti teda külastama Pärnumaa kutsehariduskeskust.

Marianne Mikko tunneb end naisteemas kui delfiin vees, peale selle rahvusvaheline tuntus eelmise Euroopa Parlamendi liikmena.

Kes neist oleks paslik asuma sotside etteotsa? Midagi vastata võiks siis, kui teaks sotside sisemisi hoovusi, hõõrumisi, sümpaatiaid-antipaatiaid, kandidaatide toetajaid. Ühes on Saarel küll tuline õigus. Just sotsid, kes kavatsevad valida omale uue juhi, saaksid Eesti erakondadest näidata, missugune peaks olema XXI sajandi erakonna esimees.

Keskerakonda ja Isamaa ja Res Publica Liitu juhivad riigikogu valimistele Eesti poliitika mammutid Edgar Savisaar ja Mart Laar, kelle poliitikustaaþ ulatub möödunud sajandi 80. aastatesse. Reformierakond jätkab samamoodi igavalt senise esimehe Andrus Ansipiga.

Võib-olla tuleks sotsidel otsida naist? Õrnem sugu ohjab kindlal käel Põhjamaade sotse ja arvamusküsitluste kohaselt pole umbes 30 protsenti valijaist siiani otsustanud, kellele oma hääl anda. Naisesimehe puhul võiks kõhklevate naisvalijate puhul hakata kaasa mängima sooeelistus.

Ega ameeriklased lollid ole, tuues presidendikampaaniatesse üha uusi naisi, nagu Elizabeth Dole, Sarah Palin, Hillary Clinton. Võitlus naisvalijate häälte pärast – siin võiksid sotsid üllatada.

Üks on küll selge kui vesi: sotside liidril peab olema erakonna valdava osa toetus, ta peab suutma partei ühtse meeskonnana tööle panna, muidu tulemust ei tule.

Trooja hobune ja liitlaste otsingul

Sotside väljavaateid võib kahjustada seltskond, keda nimetaksin poliitemigrantideks Rahvaliidust. Toimunuks kahe erakonna ühinemine, poleks probleemi. Eesti Sotsiaaldemokraatlik Potipõllumeeste Rahvalik-Tsentristlik, Tsipa Vasakpoolne Eduerakond, näiteks.

Ent ühinemist ei toimunud ja vaatasin minagi Pärnus neid Rahvaliidu kunagisi tähekesi. Kelleks peavad nad end sotside hulgas? Kes neid jooksikuid toetab? Ent riigikogu liikme mõnus elu peibutab neidki ja siin varitseb sotse oht komistada oma erakonna sisesele Pandora laekale.

Rahvaliitlased sotside hulgas võivad Trooja hobusena hoopis segadust külvata.

Sotsidel on kogunenud päris pikk pink kandidaate, kes iseseisvalt moodustaksid üleriigilise nimekirja esimesed kaks kümmet.

Pihl loodab vähemalt 20 kohta riigikogus, Mikko 16-18. Praegu on sotse Toompeal kümme, nende toetusprotsent valijate hulgas kuskil tosina kanti. Õigem oleks vist öelda, et iga koht üle kümne räägib üha paremast valimistulemusest.

Siiani Väike-Peetri või noorema partneri rollis olnud sotsid tahaksid muutuda võimuliidus arvestatavaks jõuks. Paraku on kaasteeliste valik piiratud.

Flirt Keskerakonnaga Tallinnas pole sotsidele hästi mõjunud ega punkte juurde toonud. Nende ridade kirjutamise ajal kombineerisid Reformierakond ja IRL sotsidele kambakat Rakveres. Katsu sellistega ühes paadis olla!

Siit tekibki küsimus, kui palju on sotsid valmis alla neelama ja endas maha suruma selle nimel, et saaks aga võimupiruka ligi?

Valitud retoorika

18. augusti Postimees avaldas eeldatavasti riigikokku jõudvate parteide põhilised valimisloosungid. Kuigi sõnastuselt rabedavõitu, õnnestus neist midagi välja lugeda. Arvestades üldist ootust, et pärast kõiki ohvreid masust väljarabelemise nimel võiks rohkem tähelepanu pöörata inimestele, toovad kõik erakonnad oma valimisplatvormidesse pehmemaid ja inimlikumaid väärtusi. Võetakse üle retoorikat, mida tavaliselt viljeleksid sotsid. Kuidas nüüd IRList, Reformi- ja Keskerakonnast eristuda?

Ahvatlus on tugev, kuid sotse varitsevad võimatused ja veealused libedad kivid.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles