„Nad on minu isetud päästjad …“

Foto: Andres G. Adamson

Selline nagu pealkirjas on vanaproua Asta esimene sõnum, kui ta uksele ratastoolis vastu veereb. Uks on hooldekodu uks ja sõnum peab silmas tema kaht kunagist alluvat. Et on advendiaeg, soovib Asta nende, endast tunduvalt nooremate naiste heateost rääkida.

„Ei-ei, ei mingeid õigeid nimesid ega kunagisi töökohti! Teate, Pärnu on siiski väike linn. Tähtis on tegu, mitte nimed,“ hoiatab Asta pärast minu ettepanekut, et ehk teeks loo fotode ja oma nimedega. Asta seisukoht on läbi mõeldud, seega ei anna seda kõigutada.

Esmalt Astast endast. Hooldekodusse sattus naine jalgade pärast – ei saanud korteris liikumisega üksi enam hakkama. Ta on olnud karjäärile pühendunud naine, kes eraelust loobunud tööedu kasuks. Seepärast ei kurvastanud ta eriti, kui hooldekodu kõne alla tuli. Selle tee oli ta valinud juba siis, kui ei soovinud meest ega lapsi, vaid eelistas karjääri ja vabadust. Nüüd on ta üksi, elus sugulasi teada vaid üks. Too sõitis omal ajal Venemaa avarustesse õnne otsima ja kadus, siiani pole mingit infot. Kas enam elabki?