Kaupo Meiel: Interaktiivne laulurahvas

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Artikli foto
Foto: Andres G. Adamson

Eestlased on legendi järgi laulurahvas ja arvutirahvas ning taasiseseisvumispäeval ühendati need kaks tahku üle-eestiliseks ettevõtmiseks “Ühtelaulmine”. Kui tavapäraselt tulevad eestlased kokku ja panevad hääle kõlama, siis “Ühtelaulmisel” laulis igaüks seal, kus aga tahtis, kui vaid internetiga arvuti või töötav televiisor käepärast oli.

Dirigendid asusid sel korral Põltsamaal, juhendasid lauljaid kogu riigis ja 100 paigast tehti internetiülekanne, mis kõige paremini oli jälgitav Tallinnas Vabaduse platsil asunud suurelt ekraanilt. Tänu internetiimele said ühte laulda needki eestlased, kes võõrsil elavad. Kuulu järgi kasutati seda võimalust oma rahvaga lauluviiside saatel kokku sulada elavalt.

“Ühtelaulmise” korraldajad eesotsas Artur Talviku ja Arlet Palmistega saavad tulemusega kindlasti rahule jääda, sest kui Tallinnas pärast laulu lõppu inimkett moodustati, siis mine tea, mis veel aasta pärast juhtub.

Võimalik, et seekordne üritus areneb veelgi ja järgmisel aastal paigutatakse Tallinnasse laulukaare alla tuhanded monitorid. Nii jääb lauljatel pealinna sõitmise vaev ära. Kuivõrd kasvab sellisest ühtelaulmisest ühtekuuluvustunne, on iseasi.

Kõiksugu ühtelaulmised ja üheshingamised läbivad sinimustvalge joonena eestlaste viimaste aastate elu ning viivad mõtte sellele, et kuhu edasi. Mu teravmeelne sõber pakkus välja, et järgmise sammuna võiks televisioonis ja internetis ühel maagilisel päeval näidata endale ja kogu maailmale eestlaste “ühteheitmist”. “See on tõesti ühtne ja eriline rahvas,” nendiksid selle peale isegi meie paljunäinud sõbrad Ameerika Ühendriikidest.

Märksõnad

Tagasi üles