/nginx/o/2017/05/10/6645797t1hdf65.jpg)
Jälgides Eesti mannetut homodiskussiooni, tahaksin kirjeldada, kuidas gei- ja lesbipaaride õigused on tagatud Saksamaal. Seda enam, et Saksa põhiseaduskohus tugevdas äsja gei- ja lesbipaaride õigusi. Siiani on samasoolised partnerid pidanud maksma riigile suuremaid pärimismakse kui erisoolised abielupaarid.
Karlsruhe kõrged kohtunikud tegid kindlaks, et paaride erinev kohtlemine ei vasta Saksamaa põhiseadusele, ja otsustasid, et riik peab vastavat seadust selle aasta lõpuni korrigeerima. Rohkem sissenõutud raha tuleb tagastada aastatelt 2001-2008 neile, kes juba on esitanud maksuametile vastulause. Põhiseaduskohus rahuldas kahe kaebaja hagi täies ulatuses.
Juristid taotlesid, et kohus peab veel üle vaatama tulumaksuseaduse, sest siingi kohtleb seadusandja samasoolisi paare heteropaaridest erinevalt. Kui palju peavad pärijad makse maksma, on iga liidumaa enda otsustada. See-eest kehtib tulumaksuseadus ühtlasena kogu Saksa riigis, kuid soodustusi saavad praegu ainult abielus heteropaarid. Eelmisel aastal sõlmis Saksamaal partnerluse 19 000 samasoolist paari.
Tolerantsuse suunas
Émile Zola kirjutas aastal 1895: ”Millist armetust on täis see, kellest loodus teeb ühel otsustamatuse hetkel pooliku tüdruku või poisi!” Prantsuse ajakirjanik ja literaat, kes esindas naturalismi, soovis tollal oma kirjutisega aidata homoseksuaale. Ta oli arvamusel, et kui juba loodus on homosid ja lesbisid niigi “karistanud”, ei peaks politsei neid vanglasse heitma.
Saksamaal oli 1872. aastast kriminaalseadustikus paragrahv 175, mille kohaselt omavahelises seksuaalühenduses mehi karistati kuni pooleaastase vabadusekaotusega. Natsionaalsotsialistid kõrgendasid karistuse määra, nüüd pidid homod minema vanglasse viieks aastaks, eriti rasketel asjaoludel kümneks aastaks.
Ida-Saksamaal ei olnud seksuaalsuhted samasoolisega 1950. aastast enam kriminaalselt karistatavad, välja arvatud suguühe alaealisega. Liitvabariik hoidis aga natsionaalsotsialistide kehtestatud seadusest kinni 1969. aastani. Alles siis peeti vajalikuks seadust esimest korda revideerida, teine reform oli neli aastat hiljem. Täiesti kadus 175. paragrahv kriminaalseadusest alles 1994. aasta 17. mail. Nüüd tähistatakse sel päeval rahvusvahelist homofoobiavastast päeva.
Ühiskonna suhtumine geidesse on põhjalikult muutunud. Üha rohkem tuntud inimesi on julgenud “kapist välja tulla”.
Homoteema on veel tabu ainult spordis. Kuid siingi on tehtud esimesed sammud tolerantsuse suunas. Üheksa aastat tagasi hakkas Saksamaal kehtima partnerluse seadus, mis kaitseb ja edendab riigi kodaniku seksuaalsest suundumusest sõltumata seda, et kaks inimest kohustuvad nii headel kui halbadel päevadel üksteise eest hoolitsema. Juhul, kui kooselu jookseb karile, on majanduslikult tugevam pool kohustatud nõrgemat aitama.
Lühidalt selgituseks, et Saksamaa abielu- ja partnerlusseadused kohustavad lahkumineku puhul maksma alimente nii lastele kui abikaasale/partnerile. Ehk kui naine (mees) on abielu ajal kodus lapsi hoidnud, peab mees (naine) maksma hooldusraha abikaasale/partnerilegi niikaua, kuni majanduslikult nõrgem pool on võimeline endale elatist teenima.
Kuigi samasooliste partnerluseseaduse üle veel aastal 2001 ägedalt vaieldi, ei tuleks tänapäeval isegi kristlikel demokraatidel mõttesse seda tühistada. Seetõttu äratab imestust, et Eesti Isamaa ja Res Publica Liit ei jaga oma Saksa sõsarpartei tolerantset maailmavaadet.
Kantsler Angela Merkel on kristlike demokraatide samasooliste grupi patroon, tema valitsuse välisminister Guido Westerwelle on homoseksuaal, kes tihti võtab oma elukaaslase Michael Mronzi kaasa riigivisiitidele. Pealegi sõlmis Merkeli ihujuuksur Udo Walz hiljuti oma kauaaegse peigmehega partnerluse.
Puutumatu inimväärikus
Saksamaal ei tule praegu kellelgi pähe loopida homoseksuaale poriga. Partnerluse seadus aitab nagu abielugi kaasa sellele, et inimesed tunneksid paarisuhtes üksteise suhtes vastutust. Praktika on näidanud, et tavapärast abielu mehe ja naise vahel samasooliste partnerluse vorm ei ohusta. Naised, kes lapsi ei soovi, kasutavad rasedusvastaseid vahendeid. Alates beebipillide leiutamisest ja Euroopas 1968. aastal toimunud seksuaalrevolutsioonist otsustab iga pere ise, kas ta soovib järelkasvu.
Seega ei peaks poliitikud näitama näpuga samasoolistele ega süüdistama neid sündimuse vähenemises, vaid tegema nii head perepoliitikat, et naistel ja meestel tekiks jälle isu lapsi kasvatada. Selleks on vaja küllaldast lastehooldusraha, odavaid päevahoiukohti ja suurepäraseid koolitus- ja ajaveetmisvõimalusi.
Üheksa aastat tagasi kehtestatud seadusest on Saksamaa ühiskond järjepidevalt arenenud, seda tõestab äsja välja kuulutatud pärimisotsus.
Päevakorral on samasooliste paaride lapsendamisõiguse laiendamine, sest paljusid lapsi kasvatavad eri seksuaalse orientatsiooniga paarid. Teada pole ühtegi juhtu, kus tüdrukuid või poisse oleks samasooliste peredes väärkoheldud või seksuaalselt kuritarvitatud, veel vähem geiks või lesbiks muudetud. Vastupidi: on tehtud kindlaks, et samasoolised paarid kohtlevad lapsi isegi kohusetundlikumalt.
Nii jätkas Saksa põhiseaduskohus seda, mida 1875. aastal alustas tsiviilabieluseaduse loomise ja 2001 elupartnerlusparagrahvide heakskiitmisega: riik annab inimestele, kes soovivad ennast üksteisega siduda, elamiseks vajalikud raamid.
Riigil pole võimalik garanteerida, et abielu/partnerluse sõlminud üksteist armastaksid või teineteisele truuks jääksid, lapsi saaksid või oma suhtes sügavamat religioosset tähendust näeksid. Partnerid peavad ise leidma oma elule tähenduse ja armastuse, ükskõik, kas nad on heteroseksuaalsed, lesbid või geid. Saksamaa põhiseaduse 1. paragrahv ütleb: iga inimese väärikus on puutumatu.