Jaak Aab: Reformierakond püüab rääkida musta valgeks

Endine sotsiaalminister Jaak Aab.. Foto: Liis Treimann.

Lugedes 21. augusti Pärnu Postimehest riigikogu liikme Mati Raidma artiklit “Pensionäride hirmutamisest”, pidin tõdema, et Reformierakond püüab järjekindlalt maha vaikida möödunud aastal valitsuses sündinud kava kärpida pensione.

Selle asemel et tunda häbi mõtte üle oma elutöö teinud eakaid inimesi pitsitada ja neilt vabandust paluda, tulistavad reformierakondlased propagandakahuritest neid, kes kurja plaani söandasid avalikkuse ette tuua. Näib, et lähtutakse põhimõttest, mille järgi kõvemini kisajale ja rohkem lehepinda saanule jääb õigus, sõltumata tegelikest asjaoludest.

Reformierakond vähendas pensione

Väär on Raidma väide, et Reformierakond on pensionide suurust kahekordistanud. 2007. aastal oli keskmine vanaduspension üle 3700 krooni, see summa on praeguseks tänu indekseerimisele tõusnud veidi alla kolmandiku. Kui Keskerakond läks 2005. aastal koalitsiooni Reformierakonnaga, oli meie põhiline nõudmine läbi aegade suurim pensionitõus, mida mina sotsiaalministrina ellu viisin.

Reformierakonna ajal on pensione indekseeritud madalama indeksiga. Pension tõusis 2009. aastal 13 protsendi asemel viis protsenti, lõppes pensionide tasuta kojukanne ja nüüd peavad eakad selle eest ise maksma.

Samuti sõltub pensioni suurus varasemast enam sotsiaalmaksu laekumisest, mitte tarbijahinna indeksist, mis näitab elukalliduse tõusu, mitte riigi suutlikkust makse koguda. Sisuliselt on nende sammude puhul tegemist pensioni vähendamisega. Siinkohal tundub pentsik Raidma küsimus Keskerakonnale “Kuidas kujutate ette, et nendelt inimestelt on võimalik midagi ära võtta? Ehk oskate vastata, millest nad elama hakkavad?”.

Peale selle tõsteti Reformierakonna dikteerimisel pensioniiga, mis arvestades elanike tervisenäitajaid ja tendentsi jääda pensionile enneaegu, on lausa küüniline.

Pensionide kärpimise mõtted ei jäänud tiirlema üksnes võimuerakondlaste peas, vaid tilkusid meediassegi. Heale kolleegile Raidmale tahan meenutada möödunud aasta 18. mail Eesti Päevalehes ilmunud artiklit “Valitsuskabineti pensionide maksustamise mõtted saadeti kogemata meediale”.

Artiklist sai lugeda järgmisi ridu valitsuses sündinud ideedest: “Pensionide tulumaksuvabastuse vähendamine, 3000-lt 2250ni. 1. juulist 120 miljonit; 2011. aastal 240 miljonit.” Samuti: “Täiendav aktsiisitõus 480 miljonit. Töötavate pensionäride üks tulumaksuvabastus kahe asemel 200 miljonit.”

Või siis: „Kaotada täiendav tulumaksuvabastus töötavatelt vanaduspensionäridelt. 2009. aasta veebruaris oli Eestis 53 000 töötavat vanaduspensionäri. Nende inimeste keskmine pension oli ca 5120 krooni, pensionär kaotab 630 krooni kuus. Mõju eelarvele 1. juulist 200 miljonit krooni, 2011. aastal 400 miljonit krooni.”

Kui avalikkuses tõusis pahameeletorm võimuerakondade nii jõuliste sammude pärast, tegid reformierakondlased näo, et nemad ei tea peaminister Andrus Ansipi kabinetis sündinud plaanist midagi, ja püüdsid sellest eemalduda.

Pensione tuleb jätkuvalt tõsta

Seda, et Reformierakond pole pensionide kärpimise plaanist sugugi loobunud, näitab Valga reformierakondlasest linnapea Ivar Undi seisukoht. Unt kirjutas 19. aprilli Postimehes: “Pole ühtegi selget argumenti, miks pensione vähendada ei tohi, kui maksutulud on vähenenud. Iga pere saab aru, et kui perel on kulutada x summa raha ja kui see väheneb, siis laenuraha peal kaua vastu ei pea. Nii on ka riigiga: kui raha pole, tuleb kokkuhoidlikumalt hakkama saama, seni kuni jälle on paremad ajad. Seega on tegeldud probleemiga poolikult ja ma ei saa oma koduparteid süüdistada selles, et nad soovivad järgmistel valimistelgi head tulemust saada.”

Keskerakond leiab, et pensione kärpida ja lisamaksustada on lubamatu. Meie pensionid võimaldavad vaevalt ära elada ja paljud pensionärid on vaesuspiiril. Eesti vanaduspensionid moodustavad alla 50 protsendi keskmisest palgast, Euroopa Liidus 60-80 protsenti. Pensione tuleb jätkuvalt tõsta, selleks tuleb riigil raha leida. Võimalus on maksustada dividendid ja kehtestada astmeline tulumaks. Solidaarses riigis panustavad rohkem teenivad inimesed kaaskodanikest rohkem ühiskonna heaolusse.

Ei ole enesestmõistetav, et Euroopa ühe kiirema majandustõusu ja väiksema töötute arvuga riik on saanud suurima languse ja töötute arvuga riigiks. Vaid paari aastaga toimunud drastilised muutused näitavad, et Eesti riigi juhtimises on tehtud suuri möödalaske ja saavutatu hoidmine on täielikult ebaõnnestunud.

Kui Reformierakond hooliks Eesti üle 100 000 inimesest koosnevast töötute armeest ja suudaks luua töökohti, laekuks rohkem raha pensionikassassegi.

Mida rohkem terveid töötavaid inimesi, seda enam laekub makse, millest pensione maksta. Tuleb aeg maha võtta, teha elanike tervist ja töövõimet ning tööhõivet parandavad otsused, selle asemel et pürgida valede otsuste ja kärpimiste maailmameistriks.

Reformierakond ei saa tehtut kuidagi eitada ega nimetada end pensionärisõbralikuks erakonnaks. On selge, et Keskerakonna tugeva vastuseisuta oleksid muutused veel raskemad.

Samal teemal vt Tõnis Kõiv “Pealinna varjupoks võitluses tööpuudusega”, PP 4.08, Kadri Simson “Statistika ilustamine probleemi ei lahenda”, PP 11.08, Mati Raidma “Pensionäride hirmutamisest”, PP 21.08 ja Raimo Saar “Töötusest ja töötahtest”, PP 25.08.