Meie ja iga teise rahva püsimiseks on vaja, et viljakas eas naise kohta oleks keskmiselt veidi üle kahe lapse; Eestis on praegu napilt üle 1,5. Ega me kaunis maa tühjaks jää, kusagil on elu kehvem ja küllap see ahvatleb siia tulema. Seni on keel ja kultuur end, vaatamata võõrastele, siiski elus hoidnud.
Olulisim on vahest see, kui palju on olnud meie keele kasutajaid ja uskumuste edasikandjaid. Seega, kas praegune nigel sündimus on ajutine nähtus, jätkab see langemist või on oodata tõusu? Ja kui omasid napib ning töötegijaid tuleb mujalt sisse lubada, kas siis segunemine võõrastega läheb kokku meie unistusega rahvana edasi kesta?
/nginx/o/2016/08/22/5747713t1h1c46.jpg)