Sügisel tasub kodus luurata, kustkaudu soojus põgeneb

Termokaamera. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Peagi uksele koputava kütteperioodi eel tasub oma elamises üles otsida ja lappida kohad, kust külm talvel tuppa pressib.

Kel plaanis maja soojapidavamaks muutmise nimel ette võtta mahukad tööd, võib lasta oma elamist kas termokaamera või alarõhutestiga uurida.

Kui termokaamerat, mis näitab ära kohad, kust soojus majast välja pääseb, saab kõige edukamalt kasutada, kui välistemperatuur langeb püsivalt alla viie plusskraadi, siis alarõhutesti, mis reedab kohad, kust soe õhk toast välja ja külm tuul sisse pääseb, saab teha aasta ringi.

Pärnu firmadest ainsana vastavaid uuringuid tegeva OÜ Termopildi juhataja Toomas Rähmoneni sõnutsi näitab senine praktika, et ehitiste soojapidavuse probleemidest väga suur osa pole põhjustatud maja kehvast soojustusest, vaid vähesest tuulepidavusest.

Nii ei saa väita, et näiteks puumaja kivielamust soojem oleks. “Materjal ei mängi nii palju rolli kui ehituskvaliteet,” tõdes Rähmonen.

Küll on põhimõttelised erinevused 40 või neli aastat tagasi ehitatud majade vahel. “Varem ehitati maju loomuliku ventilatsiooniga. Akna ümbrus pidigi kergelt õhku läbi laskma: sealt tuli värske õhk tuppa ja ventilatsioonisüsteem hoolitses reostunud õhu väljaviimise eest tõmbekorstnate kaudu,” selgitas Rähmonen. “Nelja aasta eest nõuetekohaselt ehitatud maja peab olema nii õhutihe, et loomulikku ventilatsiooni ei teki, ja õhuvahetus tuleb lahendada eriseadmete, näiteks värske õhu klappidega.”

Uurige üleminekuid

Termokaamera ja alarõhutestid näitavad, et enamasti kaob soojus majast ehituskonstruktsioonide üleminekul ühelt teisele, näiteks soklilt seinale, seinalt katusele ja akende ümbruses. Just sealt maksab alustada vigade otsimist, kui läinud talvel külm tuppa pressis.

“Seda, et keset seina tuul sisse puhub, juhtub harva, ikka üleminekukohad tasuks üle vaadata,” soovitas Rähmonen. “Ühelt konstruktsiooniosalt teisele ülemineku korralikult tegemise tähtsust kipuvad inimesed alahindama. Isegi need, kes endale ehitavad, jätavad teadmatusest lahti kohti, kustkaudu tuul tuppa või soojustuse vahele pääseb.”

Kõige sagedasem samm, mida inimesed oma elamise soojustamisel tavatsevad teha, on vanade akende vahetamine õhukindlate pakettakende vastu.

“Oleme arvutanud, et kui aken välja vahetada, on soojusjuhtivuse seisukohalt saadav energiakulu muutus võrreldav ühe või kahe 100vatise hõõgpirni antava soojusega,” sõnas Rähmonen.

Tundub tühine kokkuhoid, ometi kiidavad inimesed, et tuba läheb oluliselt soojemaks. “See saavutatakse õhuvahetuse arvelt. Vanad aknad olid osa ventilatsioonisüsteemist,” tähendas Rähmonen. “Raha kokkuhoid on hea küll, aga kui see tuleb õhuvahetuse arvelt, mõjub pikas perspektiivis tervisele halvasti: allergia ja hingamisteede haigused võivad ägeneda.”

Paljud on talvel märganud, et ehkki tuul toas ei puhu, tuleb ometi kuskilt külma. “Tõenäoliselt on see märk sellest, et välissein on kehva soojapidavusega ja kiirgab külma,” pakkus Rähmonen. “Pärast välisseinte soojustamist võib tekkida olukord, kus soojuslik mugavus ruumis on inimesele sama, ehkki õhutemperatuuri on pisut langetatud.”

Lihtsad nipid

Mida aga teha, kui pole viitsimist või raha elamises remonti ette võtta? Arvestatavaks abiks nimetab Rähmonen kütteperioodiks akende ette paksude kardinate panekut. “Mõistlik on talvel pimedal ajal, kui väljas on oluliselt külmem, kardinad ees hoida ja päeval, kui päike paistab, kardinad päikesekiirte püüdmiseks eest lükata,” lausus ta.

Levinud on soovitus aknaid talveks tihendada. “Mulle tundub, et seda soovitust on üle ekspluateeritud ja jõutud ventilatsiooniprobleemideni ja toa sisekliima halvenemiseni,” märkis Rähmonen.

Oma toa sisekliima hindamiseks võib igaüks koju muretseda termomeetri õhuniiskuse mõõtjaga. “Kütteperioodi alguses on tavaliselt toas õhuniiskus 60-70 protsenti, kui aga pärast kuuajalist kütteperioodi püsib õhuniiskus samal tasemel, on see märk ventilatsiooniprobleemidest,” selgitas Rähmonen.

Normaalne õhuniiskus talvisel ajal toas on 30-40 protsenti.