Mare Paarasma: Põhiharidust on hea saada võimalikult kodu lähedal, see aitab kindlasti tugevdada oma küla ja kodukoha tunnet

“Tunniplaani kokkusobitamine väikeses koolis on nagu puslemäng,” nendib “Pärnumaa populaarseim haridus- ja kultuuritegelane 2010”, Lõpe põhikooli direktor Mare Paarasma oma töölaua taga uueks õppeaastaks valmistudes. Foto: Urmas Luik

Kurgjal seisis Carl Robert Jakobsoni konkursi laureaatide hulgas tänavu Pärnumaa populaarseima haridus- ja kultuuritegelase aukohal väikese Lõpe põhikooli direktor Mare Paarasma, kes oma kodukohas on vaimuelu ärgitajana mõlemat.

“Mare on tõeline maa sool ja temata ei korraldata Oidrema-Lõpe piirkonnas ainsatki üritust, suurem osa valla üritustestki ei saa läbi Mare toetava abita,” kirjutab konkursi þüriile tema kandidatuuri esitanud MTÜ Oidremaa Naisselts.

Üllatuslikult on Mare pealinna tüdruk, sündinud, kasvanud ja koolis käinud Tallinnas. Koonga valla veidi üle 100 elanikuga Oidrema külla tõi naise juhus ja saatus mängis talle kätte kaardi, mille üle ta on õnnelik. See kaart on abikaasa Arne, eramu ja kaks nüüd juba kõrgkooli jõudnud tütart.

Mare, te olete põlistallinlane. Kuidas te siia Pärnumaa servale vastu Läänemaad sattusite?

Eesti õpilasmalevaga. See oli 1977. aastal, õppisin Tallinna 2. keskkooli eelviimases klassis ja sattusin EÕMi Oidrema rühma. Elasime siinses mõisas, kõplasime kapsaid ja peete, korjasime kive ja tegime heina. Nüüd on väga huvitav vaadata neid tube, kus me omal ajal õpilastena elasime.

Kuus aastat hiljem, Tallinna pedagoogilise instituudi lõpetamise järel, tegin Oidremal ise õpilasmalevat. Sellepärast, et see kant ja inimesed olid tuttavad.

Pedagoogilise instituudi lõpetamise järel töötasite Tallinna 49. keskkoolis õpetajana. Diplom taskus, amet olemas. Mis jõud teid maale tiris?

Leidsin siit 1983. aasta suvel malevat tehes oma tulevase elukaaslase. Paar aastat elasime linnas, siis tulime päriselt Oidremale, külla, kus elame siiani. Peres on kaks tublit, nüüd juba kõrgkooli jõudnud tütart.

Ja ega mul maaelu vastu ole kunagi midagi olnud, lapsena veetsin suved Tallinna lähedal Rannamõisas, seal oli meie perel suvekodu.

Nii et pealinna tolmu pühkisitegi jalgadelt ja kui ma oma spikrit edasi vaatan, töötasite algul Oidrema lasteaias ja kui külas taas kool avati, siis lasteaia-algkooli juhatajana. Miks te keskkooli lõpetamise järel õpetaja elukutse valisite?

Ilmselt meeldis. Lapsepõlvepiltideltki on näha, kuidas me teiste lastega kooli mängime ja mina olen õpetaja. Tädigi oli mul õpetaja. Pärast keskkooli töötasin aasta koolis. See tõi kinnitust, et õpetajaametit võiks õppida küll. Lastega on ju iga päev erinev, toob midagi uut. Lastega tegeldes püsid ise kauem ergas ja noor.

Miks noori õpetajaid vanemat põlvkonda vahetama ei jätku?

Võib-olla peljatakse, et see töö on liiga raske. Võib-olla on põhjus majanduslik, sest kui noor haritud õpetaja tööle asub, pole tema palk kuigi suur, aga noorel inimesel on vaja elu alustada ja ta otsib tasuvamat tööd. Aga kellele meeldib lastega töötada, tema tuleb ikka kooli.

Meil on hästi püsiv kaader, lasteaiaga kokku 17 töötajat, mina sealhulgas. Selle ajaga, mis ma siin koolis olen töötanud, on vahetunud kaks õpetajat: üks läks linna tööle, teine käis kaheksa aastat linnast Lõpele tööle ja leidis endale töökoha lähemal.

Milliseid põhimõtteid järgite põhiliselt naistest koosneva kollektiivi juhina?

Eriarvamused tuleb selgeks rääkida, selleks aeg maha võtta ja kokku istuda. Koostöötahe toetab arengut igas mõttes ja meil on väga üksmeelne kollektiiv.

Missugused isikuomadused aitavad teid kandilistest kohtadest üle?

Püüan inimese ära kuulata, olla mõistev ja toetada.

Mitu särasilmapaari teile 1. septembri aktusel otsa vaatab?

Koolis on meil 33 õpilast, neist 1. klassi tuleb kuus. Väikese maakooli kohta üsna hea arv.

Külakohas on õpetaja, liiati koolijuht, kogu aeg tähelepanu keskmes. Teadmine, et väljaspool tööruumegi peab ennast kogu aeg jälgima, võib olla koormav.

Jah, kogu aeg oled kellegi silma all. Aga ega see lugu nüüd nii hull ka ole, et ennast väljaspool tööd üldse vabaks lasta ei saa.

Samal ajal on külakohal oma eelised: kõik tunnevad kõiki. Põlvkondi pidi lausa.

Väikese koha eelis on kas või see, et laste vanemad on kogu aeg kättesaadavad. Kui kellegi laps koolist puudub, saab kohe küsida, miks. Popitegijaid meil eriti pole, siin ei anta niisama tundidest puudumise võimalust. Meil on toredad ja head lapsed.

Mina elan seitse kilomeetrit koolimajast. Kui lapsed autot maja ees näevad, on nad vaheajastki varsti kohal: kes tahab arvutisse, kes aidata. Tore on sellises väikeses koolis töötada, oleme nagu üks pere. Meil on näiteks populaarsed suured jõulunäidendid, kõik lapsed on mängu kaasatud, keegi ei jää kõrvale, igaühele jätkub osa.

Võtsite Lõpe kooli direktori koha vastu 2005. aastal, kui kauaaegne direktor Ellen Laanesoo ameti maha pani. Teie kohta mainivad naisseltsi liikmed, et kutsetöö kõrvalt annate suure panuse kohaliku kultuuri- ja seltsielu edendamisse. Ehk sellepärast, et kooliõpetajad kannavad külakohas vaimsust, võrreldaksegi neid maa soolaga.

Kas just maa sool, aga … Kool on küla- ja vallaeluga tihedalt seotud. Õppetegevuse kõrval oleme kaasatud valla tähtpäevaüritustesse, mis toimuvad kõrvalmajas Lõpe klubis. Lapsed annavad kontserdi ja kui ise mingit üritust teeme, ei ole see ainult kooliperele, vaid meid tulevad klubisaali vaatama-kuulama ümbruskonna inimesed.

Olete Koonga vallavolikogu liige, mitme komisjoni, sealhulgas kultuuri- ja hariduskomisjoni liige. Aga üks ettevõtmisi, millele eestvedajana olete õla alla pannud, on igasuvine Mihkli laat kui piirkonna kaubamärgiks kujunenud üritus.

Mihkli laat on ju suvel, siis on vaheaeg ja puhkus. Oleme teinud laata 1996. aastast. Laat on iga aastaga kasvanud suuremaks, kogu Eesti teab, et see toimub juuli kolmandal laupäeval. Selleks kuupäevaks kavandavad suguvõsad kokkutulekuid. Mihkli laat ongi Koonga valla suve suurettevõtmine, mis lõpeb simmaniga.

Millega tegeleb Mihkli kihelkonna kultuuriselts? Mis on teie kohustused seal?

Mihkli kihelkonna kultuuriseltsi tegevuse eesmärk on ikka kohaliku elu edendamine ja traditsioonide hoidmine.

Oidremal, teie kodukülas, helises viimane koolikell kevadel kümme aastat tagasi. Nüüd on vallas kaks kooli, Koonga ja Lõpe põhikool. Kui tähtis on kool, olgu nii väike kui tahes, külakohas?

Kui ma Oidremale elama tulin, avasime külas lasteaia ja paar aastat hiljem jälle kooli. Alustasime kahe õpilasega, töötasime kümme aastat. 2001 toodi lasteaed ja kool kokku Lõpele. Nüüd on Oidrema koolimajas külakeskus.

Aga kui kooli maakohas ei oleks? Ütleks, et kool on küla süda. Seni, kui on kool ja lasteaed, on loota, et noori tuleb maale juurde. Ja väikeses koolis on iga laps märgatud ning leiab tähelepanu.

Ja kui kooli ei ole, tuleb tagasilöök kultuurielu poole pealt. Nii kool kui lasteaed on kaasatud ürituste ja külapäevade korraldamisse. Meie lapsed esinevad pea igal valla üritusel. Kui pole kooli ega lasteaeda, valitseks külas täielik vaikus.

Aga majanduslik arvestus, säästmine? Kes meil siis inimest esimesena näeb, ikka raha on esiplaanil.

Ei saa vaadata õpilaste arvu, meie 33 õpilaselgi on õigus käia kodu lähedal koolis. Pärast 9. klassi lõpetamist peavad nad nagunii minema iseseisva elu peale, kaugemale õppima.

Aga põhiharidus on vaja saada võimalikult kodu lähedal. See aitab kindlasti tugevdada oma küla ja kodukoha tunnet.

Kas pole ohtu, et inimesed kuluvad või kulutatakse läbi, kui maal on vaid mõne tegusa inimese täita palju vabatahtlikke kohustusi põhitöö ja pere kõrvalt?

Kindlasti pole sellist ohtu. See on ju hoopis midagi muud kui põhitöö. Me keegi ei tee seda käsu korras. Ühine koostegemine pakub rõõmu ja lõõgastust.

Kui oluline on tunnustus, näiteks või teile omistatud Jakobsoni konkursi laureaadi tiitel?

Eks iga tunnustamine too naeratuse näole ja anna lükke edaspidiseks tegutsemiseks. Kuid kindlasti on konkreetselt mulle omistatud Jakobsoni konkursi laureaadi tiitel tunnustus kõigile meile, kes me siin koos tegutseme, olgu koolis või külaseltsis. Üksi ei tee keegi midagi, ikka koostööd on vaja.

Tarkusepäeva eel soovin kolleegidele ja kõigile, kes kooliga seotud, toredat, teguderohket ja rõõmsat kooliaastat!