Pärnu ja Jurmala vahel väärivad avastamist väiksed supelrannad

Paduvihmad olid tõstnud veetaseme tavapärasest kõrgemale, mistõttu oli külateelt kadunud nii seal väidetavalt olnud sillake kui osa kallast. Foto: Anu Jürisson

Hea tervise, õigesti valitud tempo ja küllaldase ajavaruga võib jalgrattal Roomagi sõita, kuid mõnikümmend nii noort kui hallipäist lätlast ja käputäis eestlasi otsustas valida kodulähedasema tee: Riia lähedalt Valgeranda.

Põhjust selliseks paarisajakilomeetriseks retkeks andis Läti põhjapoolsete ja Pärnumaa Audru ja Häädemeeste valla ühine Läti-Eesti programmist rahastatud randade arendamise projekt “Beach Hopping”. Selle raames said kena keerdtrepiga vaatetorni ja rannahoone kaks Pärnumaa randa: Valgerand ja Kabli.

Valitud teekonna alguspunkt Garciems asub Eesti pool Riia külje all, Läti pealinnast teisele poole paarikümne kilomeetri kaugusele jääb Jurmala.

Vastupidises suunas, Läti ja Eesti kahe tuntuima ja säravaima suvituspiirkonna Jurmala ja Pärnu vahele jääb kümneid kilomeetreid vähem tuntud liivarandu. Neid jalgrattamatkajad augusti lõpus uudistama läksidki. Lätis tuntakse seda ala Vidzeme nime all.

Pea ees, tundmatusse

Matka ajaks oli 30kraadine leitsak juba ununeda jõudnud ning äikest ja tugevaid vihmavalinguid tõotav ilmaennustus silme ees, oli targem juba eos mõelda, et teekonnalt võib oodata kõike.

Sestap said asjad seljakotis pakitud veekindlatesse kilekottidesse. Nagu hiljem selgus, osutus see lausa hädavajalikuks.

Selleks, et kaubaautod reisiseltskonda ära ei talluks ja rännakult vahetuma elamuse saaks, ei pidanud matkalised mõttekaks kogu teed vändata mööda asfaldiga kaetud Via Balticat, mis kõnealuses piirkonnas kulgeb küll samuti üpris mere äärt pidi.

Et maanteed vältida, tuleb paraku üsna hästi tunda kohalikke teid ja radu, omada head kaarti või suhelda kohalikega, usaldada oma vaistu, orienteeruda päikese ja muude märkide järgi ning tunda rõõmu seiklusest tundmatusse.

Teekonna alguspunktis Carnikava lähedal Garciemsis ootas meid suur ja inimtühi rand, mille liival torkasid silma uhiuue ilmega ümarad tumekollased riietuskabiinid ja tumesinised prügikastid.

Kuna ilm polnud just kõige päikeselisem, harjutas paar noormeest laual libisemist liivalombis ja mõni jalutama tulnu uudistas randa tehtud liivaskulptuure. Väike ja lihtne suveks kokkuklopsitud rannakohvik ootas asjata külastajaid. Metsa ja rannaliiva piirile oli ehitatud istumisplatvorm, ilmselt merevaate imetlemiseks.

Garciemsist lähimasse linna Carnikavasse saab küll kohalikku teed pidi, kuid meie kasutasime sinna pääsemiseks rannale lähemat kohalike sissesõidetud liivast ja künklikku metsarada, mis oli hoopis huvitavam.

Liivaluidetest amfiteater Garciemsis on ainulaadne looduslik nähtus, kus on kõige suuremad looduslikult vormunud luited Riia lahe kaldal. Need tekkisid 18. sajandil pärast metsaraiet.

Carnikavast lookleb läbi üks Läti suuremaid ja maalilisemaid jõgesid Gauja. Kui tahta eemalt Via Baltica kaudu ringiga mineku asemel kulgeda ranniku lähedalt, jääb teele ette Gauja jõgi. Lätlastest matkaliste väitel ei ole jõe ületamiseks muud võimalust kui raudteesild, mis on küll võrdlemisi ohtlik, kui ei tea, millal rong sealt üle sõidab.

Lätlaste jutu järgi soovivad kohalikud ehitada raudteesilla kõrvale jalakäijate silla.

Matkaliste tarvis olid korraldajad küsinud piki raudteeliipreid jõe ületamiseks eriloa ja meid hoiatati, et rong tuleb 15 minutit hiljem. Parajasti õngitses sillal rahulikult kohalik kalamees.

Selleks et Carnikavast edasi jõuda, sõitsime raudteega paralleelselt kulgeval liiva- ja mullasegusel metsateel, mille läbimiseks tuli vahepeal pehmemates kohtades ratta kõrval silgata, kuid mis pakkus kordi rohkem elamusi, kui seda suutnuks tüki maad sisemaa poole jääv sile ja sirge maantee.

Lilastes, veidi enne Saulkrasti meil veepilvedes mööda kihutavaist kaubaautodest tulvil maanteed enam vältida ei õnnestunud, sest seal jõuab Via Baltica mere äärde. Libedal asfaldil järsu pidurdamise tulemus oli reisiseltskonna esimene kukkumine, väike rattaremont ja lõhkine põlv.

Vaateid valgetele düünidele

Saulkrasti lähedale jõudes tasub mere äärest üles otsida kõrgel liivakaldal puidust vaateplatvorm, kust avaneb hunnitu vaade kaugele Riia lahele ning alla Balta kapale ehk Valgele luitele, mis olla üks kaunimatest Vidzeme ranna luidetest.

Seal suubub läbi luidete merre Incupe jõgi ja lähedalt lookleb piki rannaäärset metsast ala 3,6 kilomeetri pikkune Päikseloojangurada kuni peamise, puidust riietuskabiinide ja rannahoonega supelrannani, kuigi õigupoolest näib seal liivarand lõputu nii ühes kui teises suunas.

Saulkrasti randa jõudmiseks olid matkakorraldajad valinud just selle augustipäeva, kui pidulikult lõigati läbi Eesti-Läti programmi raames ehitatud rannateenindushoone lint ja demonstreeriti uhket rannavalve- ja päästepaati.

Saulkrasti volikogu esimees Ervins Gravitis nimetas teenindushoonet ülioluliseks, kuna sinna sai puhkajaile loodud peale turismiinfoleti korralikud tualetid ja pesemiskohad, sest projektis osalevate omavalitsuste eesmärk on jõuda rannarajatiste arendamise ja vetelpäästekoolitustega ükskord oma randades sinilipuni.

Kuidas Münchhausen Lätti sattus

Gravitise jutu järgi satuvad peale püsielanike ja suvilaomanike sealsesse randa läbisõitjadki.

Saulkrastis tasub veel üle vaadata eraisiku koduõue loodud jalgrattamuuseum.

Saulkrasti ja Tuja vahel komistasime kohas nimega Dunte Münchhauseni muuseumi otsa. Ilmselt on iga siia sattuva külalise esimene küsimus: mis puutub Münchhausen Lätisse?

“Läti reisijuhi” andmeil oli parun Karl Friedrich von Münchhausen sündinud Hannoveris ja surnud sealsamas, kuid väidetavalt peatus ta mõnda aega Riias ja abiellus 1744. aastal Jacobine von Dunteniga Duntes Muiža lähedal Pernielis, mis toona oli Liivimaa osa.

Münchhausen elas Duntes umbes kuus aastat, ent veetis oma ülejäänud abieluaastad pigem Hannoveris, kus ta sai tuntuks oma seikluslike lugudega jahilkäikudest ja sõjaväest.

“Limbaži rajooni teejuhi” andmeil on maailmas ainult kaks Münchhauseni muuseumi: üks Saksamaal Bodenverdenis ja teine Lätis Liepupe vallas Duntes.

Kui tee lõpeb

Retke teise päeva hommik väikse muuli juures mereäärses Tuja telkimispaigas algas juba öösel pihta hakanud lakkamatus vihmasajus.

Et vältida maanteed, jätkasime teekonda külateid pidi, kuni tee ühtäkki lõppes. Kuna eesmärk oli minna ikka edasi ja võimalikult mere äärest, ei jäänudki meil muud üle, kui ronida järsust nõlvast ühes ratastega alla ja jätkata teed piki veepiiri.

Mõni matkaline proovis edasi sõita mööda nõlva, mis aga kõrge märja rohu ja kive peitvate küngaste ja - nagu hiljem selgus - peagi rannikut lõhestava veesilma tõttu osutus läbimatuks džungliks.

Olime jõudnud 14 kilomeetri pikkuselt rannikul laiuvale looduskaitsealale, kuhu (Oltuži lähistele) jääb ühtlasi ka paarisaja meetri pikkune ja nelja meetri kõrgune grottide ja koobastega väidetavalt kauneim punase liivakivi paljand Läti rannikul - Veczemesi punased kaljud.

Ükskõik, kas vaatasid ette või taha, lookles inimtühi väheste laialipillutatud kividega liivane rand silmapiirini. Kõrge järsaku muutsid maagiliseks punased liivakivipaljandid ja nende sees koopaorvad. Neid imetledes takistas ühtäkki teekonda merre suubuv madal, kuid laialt voolav vesi.

Et eesruttavaist lätlastest mitte maha jääda ja end keset tundmatut loodust mahajäetuna leida, polnud mahti uneleda, vaid tuli ratas lätlaste eeskujul õlale vinnata ja läbi mage- ja soolaseguse vee kahlata. Kuigi järele mõeldes oleks üle märgade kivide põigates ehk õnne korral kuivakski jäänud.

Pärast umbes poolteist kilomeetrit rannaseiklust tõkestas teed veel üks veenire, üle mille paistsid liivale püsti pandud mere uhutud puust rannarajatised ja kruusateeots, mis kord pidi välja viima maanteele.

Ja kuiva kohta ei ole

Paduvihmad olid tõstnud veetaseme kõrgele ja kuna jalad olid mereveest niikuinii märjad, polnud vahet, kui mõni järjekordne pedaale uputav lomp teele ette jäi.

Nõnda pani justkui vesilõbustusparki sattununa südamest naerma seegi ühe teekäänaku taga avanenud vaatepilt vööni keset kruusatee poolitanud vett seisva ja parajasti suitsupausi pidava lätlasega, kes ametilt vetelpäästjana aitas ülejäänud seltskonnal täies rõivas ja varustuses kahlata läbi kiirevoolulise, jalgu alt viiva oja.

Lätlaste selgitust mööda oli vihma tõttu tõusnud vesi endaga viinud sealse väikse silla, seetõttu ei pääsenud läbi kohalikud autodki.

Nüüd juba puusadeni veest tilkuvatena jätkasime metsateid pidi väntamist Salacgriva poole, ülalt kallamas vihm, mis leotas märjaks viimasedki vihmakile alt paistvad kehaosad.

Salacgriva südamest leidsin turismiinfopunkti, mis oli varustatud igasuguste voldikute ja kaartidega Põhja-Läti kohta. Sealsamas kõrval asub raamatukoguga samas majas kohalik muuseum, mida meil polnud piiratud aja tõttu kahjuks mahti külastada.

Kaasahaaratud bukleti järgi võib muuseumis süveneda Salacgriva linna ajaloosse, vaadata pooletunnist filmi silmupüügist Salaca jõel ja proovida kätt kangakudumises.

“Beach Hoppingu” raames välja antud turisti teejuhi „Puhkus Liivi lahe rannal“ järgi on Salacgrivas säilinud traditsiooniline ja ainulaadne silmupüük, kus siiani kasutatakse arhailisi kalapüüniseid.

Pärast kohalikus pubis kamina ees seljasoojendamist ja sooja jooki õues taas lõdisema hakates sai seltskonnale selgeks, kui tähtis on mitmepäevasel matkal, kus kuivatamisvõimalus puudub ja ilm pole enam kõige soojem, kanda kvaliteetseid matkarõivaid ja vedada endaga kaasas kilesse pakitud, kuivade kehakatete varu.

Õnneks jäi vihm järele, taas sõitma hakates tuli soe lihastesse tagasi ja rõivadki tõmbusid tuules üllatavalt kiiresti kuivaks.

Salacgrivas otsisime veel üles lauluväljaku lähedase supelranna, kus sellal võimutsesid küll kalamehed ja mõrravaiad. Just siinses Kalurite pargis toimub 2007. aastast populaarne muusikafestival “Positivus”.

Kui sõita Salacgrivast veidi sisemaa poole, leiab Svetupe jõe ääres liivlaste tähtsaima kultuskoha: ohvrikoopad kunagises Metsepole kihelkonnas. Koopad on ühed Läti pikemad.

Rohune Ainaži

Salacgriva ja Ainaži vahel kulgeb Via Baltica juba nõnda mere ääres, et seal pole eriti mõtet muud teed otsida. Enne Ainažit tasub pöörata otse Kablisse ja Häädemeestele viiva vana maantee peale, mille veerde jäävad Läti ainsad mereäärsed (Randu) luhad, neli aastat tagasi valminud poolteise kilomeetri pikkune loodusrada ja linnuvaatlustorn. Sealgi näeb kaldaäärseid liivakivipaljandeid.

Neil, kel jätkub tahtmist enamaks, tasub põigata Ainaži juurest kümmekond kilomeetrit sisemaale (Staicele asula suunas) Salaca jõe äärde, kus on üle 400 meetri pikk ja umbes kümne meetri kõrgune punasest liivakivist kaldajärsak - Pietragsi (Punased) kaljud.

Kui sõita veel kaugemale, Ainažist paar-kolmkümmend kilomeetrit peaaegu Staiceleni, peaksite leidma Salaca jõe ääres Viksnase kaljukoopad ja lähedusse jääva Planci sooloodusraja.

Vana Pärnu-Riia maantee äärne Ainaži asula võlub oma aedlinliku miljöö, valge majaka ja armsate ajaloohõnguliste majadega. Siit leiate turismiinfokeskuse, kohaliku tuletõrje- ja merekoolimuuseumi.

Nagu Kablis on siinnegi ajalugu tihedalt põimunud kohalike kuulsate meresõitjate ja laevaehitusega, mida tähistavad Läti meresõitjate auks püstitatud mälestuskivi ning surnuaed, kuhu on maetud ümbruskonna tuntumad meremehed.

Eesti-Läti piiri lähedalt viib mere poole kivine rada - Põhjamuul, mis on märk Ainaži sadama tegevusest läinud sajandi algul.

Edelavärav

Ainažist (Heinastest) sai rohelusse uppuvatest majadest ääristatud küla vahel Ikla nii märkamatult, et juhuslikult õuest lapsesuu hüütud eestikeelne lause tabas meid täiesti ootamatult.

Riigipiiril tervitab Läti poolt tulijaid puidust silt “Edelavärav”, mille all muistend Ikla rändrahnust.

Teekonda Iklast Kablini männimetsa vahel vanal maanteel ilmestavad sildid telkimisaladest, enne Kablit jäävad teele Lemme ja Treimani liivarand.

Kindlasti leidub vana maantee lõppedes Rannametsast edasigi, Valgeranda välja, merele lähemaid radu, vältimaks soovi korral maanteed. Paraku oli matka viimane, kolmas päev nii sündmustihe, et nende avastamiseks ei jäänud mahti.

Rannametsas jäävad maantee äärde vaheldust pakkuvaks kõrvalepõikeks Rannametsa-Tolkuse matkarada, vaatetorn ja rabalaudtee, teise loodusraja leiab Kabli looduskeskuse juurest. Ja muidugi asuvad tee lähedal Jõulumäe spordirajad.

Kui valida aega, võite osa saada omavalitsuste koostöös vaheldumisi kord Ainažis, siis Häädemeestel toimuvast Põhja-Liivimaa festivalist või hapukurgifestivalist Võistes-Tahkurannas. Telkimiskohti leidub nii Ikla-Kabli vahel kui Valgerannas.

Kokku olime Carnikava-Valgeranna vahel teel kolm päeva, iga päev sõitsime 60-70 kilomeetrit. Kui väntamise kõrvalt tahaks vaatamisväärsusi külastada ja niisama ringi vaadata, tasuks varuda rohkem aega, kui meil oli.

Lõppeva Läti ja Eesti randade ühisprojekti “Beach Hoppingu” üldkoordinaator Gatis Liepinš Lätist märkis, et projektis samuti osalenud Jurmalal on sinilipp, kuid koostöös tehtud investeeringud on samm sellele eesmärgile lähemale Põhja-Läti ja Pärnumaa väikerandades. Samuti andis koostöö omavalitsustele võimaluse jagada kogemusi randade arendamisel ja seda tuleb kindlasti jätkata.